Liiklusõnnetusteks loetakse nii teedel ja tänavatel juhtuvad väikesi avariisid kui ka kiirteedel juhtuvaid suuri õnnetusi, millest võivad korraga osa võtta kümned sõidukid. Liiklusõnnetuseks ei loeta juhtumit, kus auto sõidab lihtsalt mingil põhjusel teelt välja, ilma, et sellega kaasneks mingeid inimeste või sõidukite vigastusi.

 

Liiklusõnnetused ja nende põhjused

 

Liiklusõnnetuste tekke peamiseks põhjuseks on liikluseeskirjade rikkumine jalakäijate või sõidukijuhtide poolt, kuid õnnetusi võivad põhjustada ka:

 

 

Pidurdusteekond (Rumvoldi reegel)

 

Liiklusguru Hellat Rumvolt ütleb oma raamatus “Autoga saab sõita ohutult”: „Kiirus jaga kümnega, vastus korruta iseendaga ja peatumiseks kuluv tee on teada.” Sel moel arvutatud tee on küll pisut pikem kui tegelikkuses, ent piisav ohutuks peatumiseks, et asjale pihta saada.

 

Kiirus 50                      50:10 = 5 2  = 25 meetrit kulub peatumiseks

Kiirus 70                      70:10 = 7 2  =49 meetrit kulub peatumiseks

Kiirus 90                      90:10 = 9 2  = 81 meetrit kulub peatumiseks

Kiirus 100            100:10 = 10 2  = 100 meetrit kulub peatumiseks

Kiirus 110            110:10 = 11 2  = 125 meetrit kulub peatumiseks

 

Kui nüüd numbritesse pisut süveneda, saab teha mitmeid järeldusi. Siin vaid mõned:

 

 

Oma lihtsuses on Rumvoldi reeglit kerge meeles pidada, kuid peatumisteekonna pikkust mõjutavad veel mitmed asjaolud. Ennekõike teekatte tüüp ja selle seisund (kuiv, märg, lumine, jäine vms).

 

Karm tõde on, et juhid üldreeglina ei tea, ei taju ega kujuta ette oma sõiduki kiirust.

 

Jäta meelde, et keskmiselt kulub juhil ohu märkamisest jala piduripedaalile viimiseks 0,8–1,0 sekundit. Kui maanteel 90-ga sõites põder äkki ette hüppab, liigub sõiduk umbes 25 meetrit, enne kui algab aeglustus, algab pidurdamine.

 

 

ENNE LIIKLUSÕNNETUST

 

 

Kõige tähtsam on osata ette näha liikluses varitsevaid ohte. Liiklusõnnetuste peapõhjus pole mitte niivõrd tehnoriketes ega kehvas liikluskorralduses, kuivõrd liiklejate ekslikes toimingutes. Sageli ei ole tegemist mingi konkreetse eksimusega, vaid juhuste kokkusattumisega, mis põhjustab raskeid tagajärgi.

 

Paljuski on liiklusõnnetuste põhjused psühholoogilised. Miskipärast tahavad inimesed sageli riskida. Riskimine on sellise toimingu valimine, mis ebaõnnestumisel seab inimese senisest halvemasse olukorda:

 

 

Igasugune risk on täiesti põhjendamatu, kui teistest ohtlikum lahendus valitakse vaid selleks, et oma võimeid proovile panna. Paljud inimesed alahindavad ohte ja riskivad ainult sellepärast, et oma igapäevaellu põnevust tuua.

 

Ohtu alahinnatakse kahel põhjusel:

 

 

Määravaks võib saada ka see, et inimesed on ohust ja õnnetuse tõenäosusest teadlikud, kuid alati arvatakse, et see ei juhtu minuga.

 

Liikluses tähendab turvalisus inimese võimet mitte tekitada liiklemisel ohuolukordi, nende kujunemise korral aga ohtudele edukalt vastu seista (sõltumata sellest, kas ta on põhjustanud ohuolukorra ise või ei). Lühidalt – võimet õnnetust vältida. Tähtis on osata ebatavalistes olukordades edukalt käituda.

 

 

 

Sõidukis

 

Kui oled vahetult enne avariid sõidukis ja näed, et kokkupõrge on vältimatu, siis püüa kaitsta iseennast.

 

Kui sinu taga sõitev sõiduk on mingil põhjusel sinu autole tagant otsa sõitmas, siis püüa ennast suruda istme seljatoe vastu. Suru kukal tugevasti vastu peatuge. Tagant otsasõidu suurimaid hädaohte on kaelalülide eluohtlik vigastus.

 

Kui löök on tulemas eest ja sa oled turvavööga kinnitatud, siis püüa käevarte ja kätega kaitsta oma nägu ja silmi, mis vähendab klaasikildudega vigastamise ohtu.

 

Kui turvavööd puuduvad, siis visku istmele pikali, vältimaks eluohtlikku lööki rooliratta või tuuleklaasi vastu.

 

Sõidukites, kus tagaistmetel puuduvad turvavööd, visku kokkupõrke eel istmele pikali.

 

Liiklusõnnetuste tagajärjed ja vigastused

 

Liiklusõnnetustega kaasnevad inimestele väga ohtlikud ja keerulised vigastused, mis võivad olla väga erinevad. Tavaliselt on tegemist luude hulgimurdude, kudede lõikehaavade ja siseelundite rebenditega. Ka siis, kui silmanähtavaid kahjustusi pole, kui esialgu tundub kõik korras olevat, tuleb karta halvimat. Liiklusõnnetusega kaasneb tavaliselt tugev põrutus. Kokkupõrkel näiliselt tühise kiiruse 20 km/h juures ületab löögi jõud inimese kehale mõjuva raskusjõu 6-7- kordselt. Inimene ei suuda oma jõuga vähendada löögi tagajärgi.

 

Sõiduki esiotsa kokkupõrke korral ükskõik millise objektiga muutub kiirus järsult. Ootamatut pidurdamist leevendavad sõiduki kere lömmiminek, turvavöö, õhupadi ja laste turvaistmed. Juhul kui turvavööd ei ole kinnitatud, jätkub sõidukisistujate liikumine endise kiirusega vastu rooli või armatuurlauda. Vigastuste suurus sõltub kudede elastsusest ja kehakaalust. Tüüpilised on roolirattast põhjustatud rindkerevigastused, tuuleklaasi ülaserva või klaasi purunemisel tekkivad peavigastused, lülisamba (selgroo) kaelaosa vigastused pea järsust liikumisest tahapoole ja reieluude murrud põlvede löögist vastu armatuurlaua alumist serva. Sõidukijuhi pea paiskumine vastu rooliratast põhjustab sageli aordirebendi. Tüüpilised on ka roide- ja rinnakumurrud ning südame löökvigastused.

 

Sõidukite tagant otsasõidu korral paiskub sõitja pea järsult tahapoole, põhjustades sageli lülisamba kaelaosa vigastusi. Nende vältimiseks peab istmel olema korralik peatugi.

 

Sõidukite külgkokkupõrke korral paiskuvad sõitjad enamasti sõidukist välja, millega võib kaasneda eluohtlike vigastuste tekkimine. Teiste külgkokkupõrkel tekkivate vigastuste põhjuseks on otsene mehhaaniline tegur. Juhul, kui sõiduk paiskub üle katuse, löövad sõitjad pea vastu sõiduki lage, millega sageli kaasneb lülisamba kaelaosa murd, autoukse avanemise korral aga paiskub sõitja sõidukist välja.

 

Tõsi, ka turvavööd võivad tekitada vigastusi, kuid alati on need turvavööta sõitjate vigastustest kergemad. Turvavöö võib põhjustada roide- ja rangluumurde ning isegi maksarebendeid.

 

Liiklusõnnetuse tagajärjel võib juhtuda, et sõiduk süttib. Selle peamiseks põhjustajaks on lekkiv kütus või õli ja kahjustada saanud elektrisüsteem. Transpordivahendite tulekahju saab harilikult alguse mootoriruumis asuvast juhtmestikust (sädeme tekke oht). Sama ohtlik on ka sõiduki summuti, millel on väga kõrge temperatuur ning kütusepaagi lekke korral võib väljavalguv kütus süttida. Kuna sõidukites on piisavalt põlevat materjali (juhtmete isolatsioon, kütus, õlid, salongi sisustus, kummid) ja tule leviku kiirus on väga suur, siis harilikult ei ole päästemeeskonna saabudes enam eriti palju päästa.

 

Kokkuvõtlikult võib öelda, et liiklusõnnetused on tänu paljudele erinevatele ohuteguritele väga raskete tagajärgedega ja alati ettearvamatud, mistõttu võib kindlalt väita, et nende ärahoidmine on tunduvalt lihtsam, kui tagajärgedega hakkamasaamine.

 

 

 

Tegutsemise ABC

 

Peamised tegevused, kui oled sattunud liiklusõnnetusele:

 

võimalusel võta endale tulekustuti käeulatusse, sest on sõiduki süttimise oht;

kui sõiduk on süttinud, siis püüa enda elu ohtu seadmata kannatanu sealt kätte saada.;

kontrolli avariis osalenud inimeste seisundit (kõneta neid – kas reageerivad, kontrolli hingamist ja pulssi, vaata väliseid vigastusi, uuri, kas kuskilt valutab);

kui on olemas kaelalahas ja oskus seda peale panna, siis kasuta seda;

vestle kannatanu(te)ga, kontrollides nende teadvusel olekut;

peata verejooks;

vajadusel tee elustamist.

 

Kaasliiklejate abistamine

 

Inimene, kes satub pealt nägema liiklusõnnetust, on tahtmatult võtnud enda peale suure vastutuse. Kõigil inimestel on kohustus abistada kannatanuid, kuid kõigil on selleks erinev valmisolek. Ei ole eriti palju neid, kes oskavad anda vajalikku esmaabi, kuid kõik saavad mingilgi määral hakkama abi kutsumisega.

 

Kui satud kohta, kus on toimunud liiklusõnnetus või toimub see lausa sinu nähes, siis esmalt on õige juurde minna ja sõidukis viibijat või viibijaid kõnetada. Proovi kannatanuga teda kõnetades kontakti saada.

 

Sellega on võimalik selgeks teha, kas keegi on saanud kannatada ja kas osalised on teadvusel. Kui sõidukisolijad on suhtlemisvõimelised, siis on mõttekas neilt küsida, kas kõik on terved ja kas on vaja kutsuda kiirabi. Kui kellelgi midagi olulist viga ei ole, siis on õnnetuses osalenute enda otsustada, kas nad soovivad sündmuskohale kutsuda politseid või mitte. Kui aga sulle tundub, et see, kes oli roolis, võib olla tarbinud alkoholi, siis peab tingimata politsei välja kutsuma. Kui selgub aga, et keegi on saanud kannatada, siis tuleb õnnetusest koheselt teavitada häirekeskust hädaabinumbril 112.

 

Kui sõidukis on kannatanud, siis tuleks enne neile abi osutamist likvideerida tulekahju tekke oht. Et vältida avarii teinud sõiduki süttimist, tuleb võimalusel eemaldada sõiduki akult miinusjuhe. Sageli on see raskendatud juba seetõttu, et sõiduki esiosa on lömmis. Proovi ära hoida igasugust sädeme tekkimise võimalust. Juhul, kui sõiduk on süttinud, kasuta tema kustutamiseks tulekustutit. See peab peal olema kõikides sõidukites. Tänapäeval on sõidukites peamiselt 2 kg pulberkustutid. Süttimise või süttimisohu korral võta kohe tulekustuti.

 

Transpordivahendite tulekahju saab harilikult alguse mootoriruumist. Kõige efektiivsem ongi kustutamisel suunata juga sinna ning seejärel sulgeda kapott, et põlemine uuesti hoogu ei võiks saada.

Kui sa ise oled sündmuskohal ilma autota (üksi) ja kustutit ei ole kuskilt võtta, siis asu koheselt kannatanutega tegelema.

 

Õnnetuspaigas ei ole sageli võimalik kuigi palju ära teha, seepärast on äärmiselt tähtis, et see vähene, mida kohapeal suudetakse ette võtta, oleks tehtud õigesti.

 

Häirekeskuse teavitamine

 

Häirekeskus peab teatajalt küsima järgmisi küsimusi:

 

Mis juhtus? Olukorra selgitus (kuidas see avarii toimus? mitu sõidukit selles osalesid?).

 

Kus õnnetus juhtus? Õnnetuse võimalikult täpne asukoht. Kuna liiklusõnnetused saavad üldiselt juhtuda ainult teedel, siis on alati võimalik õige asukoht kuidagi häirekeskusele selgeks teha. Kui sa ei tea täpselt, kus sa parasjagu asud, siis on võimalik selgitada, kust kuhu sa ise parasjagu liigud. Ka selle järgi on häirekeskusel võimalik kaardi abil selgeks teha, kus sa oled. Samuti, kui sa teatad õnnetusest mobiiltelefoni teel, siis järjest enam on levimas mobiiltelefonide asukoha määramise süsteemid.

 

Sinu nimi, kontakttelefon ja seotus selle õnnetusega (Kas sa oled ise osaleja selles õnnetuses, kas nägid õnnetust pealt kõrvalolijana, kas sattusid õnnetuspaika peale õnnetuse toimumist möödaminejana?).

 

Kas sõidukis on kannatanuid, kui palju?

 

Millised on nende vigastused? See on väga tähtis, kuid seda on tavainimesel vägagi raske selgitada. Peamiselt saab iga inimene öelda, kas kannatanud on teadvusel, st kas nad on kontaktivõimelised; kas nad on verised; kas nad hingavad; kas neil on pulss.

 

Kas sõiduk(id) on süttinud või kas on selleks nähtav oht? (nähtava ohu all mõeldakse kütusepaagi leket ning bensiini- või diislilõhna).

 

Millises asendis on sõiduk(id)? Kas ratastel, külili, katuse peal vm?

 

Kas kannatanud on sõidukis või väljas?

 

Kas liiklus on takistatud? Kui avarii teinud sõidukid on tee peal, siis on tavaliselt ka liiklus takistatud, kui aga kraavis või teelt väljas, siis ei takista nad tavaliselt liiklust.

 

Kas tegemist võib olla ohtliku aine veokiga? Kui õnnetusest võttis osa mingi veok, siis kas selle peal on oranžid ohumärgised? Kas on näha lekkimist?  Ohtlikke aineid transportival veokil on selgesti eristatavad ohumärgised.

 

Häirekeskusel on aega 1 minut, et saada kätte see kõige olulisem teave, mille järgi on võimalik abi välja saata ja seejärel asuda olukorra täpsustamisele.

 

TÄHELEPANU! Ütle võimalikult rahulikult, mis on juhtunud ja mida sa näed ning vasta esitatud küsimustele!

 

 

 

Esmaabi andmine

 

Kui sõidukis on kannatanuid, siis on esmalt vajalik kiiresti nende seisund välja selgitada. Kui hakata kannatanuid sõidukist välja aitama enne vajalike uuringute läbiviimist ja esmaabi andmist, võib vigastusi juurde tekitada või eluohtlike vigastuste korral põhjustada ka surma. Ainsaks erandiks on olukord, kus sõiduk on süttinud. Sellisel juhul ei ole kannatanu seisundi hindamine oluline. Kui on võimalik kannatanu sõidukist välja aitamine ilma enda elu ohtu seadmata, siis tuleb seda teha viivitamatult.

 

Kannatanu seisundi uurimisel tuleb esmalt kontrollida kannatanu:

 

 

Liiklusõnnetuste korral on väga suur oht lülisamba (selgroo) vigastuste tekkeks. Kui selleks on kahtlust, siis ei tohi kannatanut liigutada. Kui sõitjad ei ole kandnud turvavööd, siis on väga suur oht hulgivigastustele, kus kannatanu on saanud korraga kaks või enam vigastust (rindkere-, pea-, lülisamba kaelaosa-, reieluude vigastused).

 

Mootorrattaõnnetuste korral on tüüpilised vigastused ajutrauma, koljumurd ja sääreluude murrud.

 

Jalgratturite vigastused on mootorratturite omadega sama liiki, kuid kergemad. Kuni kiirabi saabumiseni on tähtis kannatanu elutähtsate funktsioonide säilitamine ja kannatanule lisavigastuste tekitamise vältimine.

 

Kannatanu sõidukist väljatõstmine on üldjuhul professionaalne töö, mida peab tegema mitu inimest korraga. Kui kannatanu sõidukist välja tõstmiseks puudub otsene vajadus (sõiduk ei põle, sõiduk pole vees jne), siis on parem oodata, kuni saabuvad päästeteenistus ja kiirabi. Kui kahtlustad kannatanul lülisamba vigastust, siis proovi esmalt fikseerida tema kael. Kaela fikseerimine tähendab selle hoidmist kindlas asendis. Selleks on kõige parem paigaldada kaelale spetsiaalne kaelalahas, kuid abiks on ka käepärastest vahenditest tehtud toed. Selle tegevusega väldime seljaaju vigastamist. Püüa meeles pidada, et kui kannatanut on tingimata tarvis õnnetuskohalt eemale saada, siis teda ei tassita, vaid lohistatakse ettevaatlikult, et teda võimalikult vähe liigutada ja koormata.

 

Juhul, kui sõiduk on katuse peal ja sees on inimene, kes on turvavööga kinnitatud ja ripub pea alaspidi või muus asendis, siis tuleb seda situatsiooni pidada väga ohtlikuks olukorraks. Inimese keha raskus on piisavalt suur selleks, et pea peale kukkudes endale suurt viga teha (seda enam, kui inimene juba on vigastatud). Et sellist olukorda vältida, tuleb esmalt liigutada kannatanut selliselt, et tema jalad puutuksid vastu põrandat (milleks antud juhul on sõiduki lagi). Samuti on hea, kui ta ennast kätega toetab ja ka abistaja teda toetaks. Alles seejärel, kui kannatanu on fikseeritud asendisse, kus ta toetub kindlalt maha, võib avada turvavöö kinnituse.  

 

Politsei, päästeteenistuse ja kiirabi tegutsemine

 

Kui sündmuskohale saabuvad operatiivteenistused, siis algab seal suhteliselt kindlatele reeglitele ülesehitatud tegutsemine.

 

Politsei suleb vajadusel liikluse, piirab sündmuskoha ja asub teostama esialgseid uuringuid õnnetuse põhjuste väljaselgitamiseks.

 

Päästeteenistus kõrvaldab tuleohu ning asub kannatanuid sõidukist välja aitama.

 

Kiirabi osutab esmaabi ning transpordib kannatanud haiglasse.

 

Kõigi nende toimingute peaeesmärgiks on inimelu päästmine. Kogu tegutsemine peab olema suunatud sellele, et kannatanu saaks võimalikult kiiresti meditsiinilist abi ilma uute vigastusteta.

 

Üldjuhul on esmaabi andmine võimalik ka siis, kui kannatanu on sõidukis kinni, mistõttu on kannatanu ülikiire väljasaamine hädavajalik vaid siis, kui sõiduk põleb. Kindlasti otsitakse läbi ka sündmuspaiga lähiümbrus, sest šokis inimesed võivad põgeneda metsa ning samuti võib mõni vigastatu püüdnud minna abi järele.

 

Sina pead sellisel juhul asuma eralduslindist väljapoole, kuid kui sul on sellist informatsiooni, mida operatiivtöötajad peavad teadma, siis räägi see edasi (kui sa nägid, kuidas õnnetus juhtus; kui sa nägid, kes oli roolis; kui sa nägid kedagi sündmuskohalt lahkumas jne).

ÄRA KUNAGI SEGA TEGUTSEVAID OPERATIIVTÖÖTAJAID, KUID ANNA NEILE VAJALIKKU INFOT!