Tuletõrjesport

AJALUGU

Nagu paljude teistegi valdkondade ja harrastuste puhul, saame ka tuletõrjespordi arengust hakata rääkima paralleelselt noore Eesti Vabariigi arenguga. Eriti populaarseks muutusid tuletõrjespordi võistlused 1920.-ndatel aastatel. Need olid kohalikeks suursündmusteks, millest võttis osa hulgaliselt vabatahtlikke tuletõrjujaid ning pealtvaatajaidki oli enamasti palju. Teadaolevatel andmetel võttis korraldatud võistlustest igal aastal osa 15 – 20 tuhat võistlejat.

Esimesed üleriigilised tuletõrjevõistlused peeti 8. septembril 1929. aastal Eesti Vabatahtlike Tuletõrjeühingute Liidu 10. aastapäeva puhul Tallinnas Kadriorus. Võistlusaladeks olid vee andmine kustutusvahenditest, ronimine konksredeliga ja võimlemine.

1937. aastal täiendati olemasolevaid ja töötati välja uusi võistlusjuhendeid. Samuti hakati regulaarselt korraldama suuri ja üleriigilisi tuletõrjevõistlusi.

Peale II Maailmasõda tuletõrjespordivõistluste traditsioon jätkus. Massispordist hakkas välja kasvama saavutussport. Hakati fikseerima rekordeid ning kehtestati spordinormatiivid. Need olid aga ametkondlikud ega rahuldanud ei sportlasi ega ka spordijuhte. Pöörduti vastavate ametkondade poole taotlusega võtta tuletõrjesport ühtsesse spordiklassifikatsiooni. 12.juulil 1963. aastal võttis NSV Liidu Spordiühingute ja –organisatsioonide Liidu Kesknõukogu Presiidium vastu otsuse lülitada tuletõrjesport NSV Liidu ühtsesse spordiklassifikatsiooni. Sellega seoses sai seni enamasti tuletõrjes viljeldud ametkondlik harrastussport teiste spordialadega võrdõiguslikuks. Sama määrusega kinnitati järgunõuded ning nende täitmise tingimused. Tuletõrjespordi juhtorganiks sai NSV Liidu Tuletõrjespordi Föderatsioon, mille loomine andis olulise tõuke tuletõrjespordi arenguks. Eesti Tuletõrjespordi Föderatsiooni asutamispleenum toimus 15 juunil 1964. aastal Sellel pleenumil töötati välja tuletõrjespordibaaside arendamise perspektiivplaan, mille alusel ehitati vastavaid spordibaase ning staadione koos õppetorni ja muu vajalikuga nii Tallinnas, kui ka igas maakonnas. 22. ja 23. augustil 1964 peeti Tallinnas „Dünamo“ staadionil esimesed ENSV meistrivõistlused tuletõrjespordis.




Balti Matš 2006 Rakveres


TULETÕRJESPORT EESTIS TÄNAPÄEVAL

Käesoleval ajal on tuletõrjesport kui spordiala vahepealsest madalseisust üle saanud ning taas populaarsust kogumas. Viimasel aastakümnel on selle alaga seotud korraldustegevus olnud Päästeameti õlgadel.

2004. aasta juulis moodustati mittetulundusühing – Eesti Tuletõrjespordi Liit, mille ülesandeks seati tuletõrjespordiga seotud tegevuste koordineerimine. Samast aastast on Eesti Tuletõrjespordi Liit Rahvusvahelise Tuletõrje- ja Päästespordi Föderatsiooni liige, mis võimaldab meie riigi tuletõrjesportlastel osaleda mitmetel rahvusvahelistel võitlustel.
Täna võime rõõmuga tõdeda, et huvi selle spordiala vastu kasvab pidevalt. Tuletõrjespordiga tegeletakse ja treenitakse mitmel pool Eestimaal nii professionaalsetes päästeasutustes kui päästealaga seotud vabatahtlikes organisatsioonides.
Eesti tuletõrjesportlased tegelevad selle spordialaga põhitöö- ja kooli kõrvalt vabatahtlikkuse alusel. Kahjuks puuduvad täna veel Eestis paljudes kohtades spetsiaalsed võimalused ja spetsiifilised abivahendid (näiteks tornid konksredeliga ronimise harjutamiseks) aastaringseks treenimiseks. Sellele vaatamata on pea igas maakonnas aktiivseid entusiastlikke spordijuhte ja sportlasi, kes tuletõrjespordiga tegeleda soovivad.
Tuletõrjesport kui ekstreemne ja rakenduslik spordiala on raske, väga tehniline, ent samas ka huvitav. Sellega tegelejad puutuvad kokku vee ja tulega, ületavad takistusi, moodustavad aja peale mitmesuguseid voolikuühendusi ning ronivad konksredeliga kõrgustesse. Eduka harrastamise eelduseks on hea füüsiline ettevalmistus, suurepärane koordinatsioon, sprinterile omane kiirus, võime tunda end „koduselt“ kõrgustes. Tuletõrjespordiga tegelemine nõuab osavust, julgus, kiirust, jõudu, vastupidavust, meeskonnatööoskust, koordinatsiooni ning väga head keskendumisvõimet.
Tuletõrjesport ei ole mitte ainult kutseliste päästjate spordiala, vaid sellega saavad tegeleda kõik huvilised.





Praegu kuuluvad tuletõrjespordi mitmevõistluse koosseisu järgmised võistlusalad:

Täiskasvanud
· Konksredeliga ronimine õppetorni 4.korrusele
· 100 m takistusriba läbimine
· Teatejooks 4x100 m
· Meeskonna hargnemine mootorpumbaga
· Meeskonna hargnemine autopumbaga

Noored
· Konksredeliga ronimine:
- A-grupp (3. korrusele)
- B-grupp (2. korrusele)
- C-grupp (2. korrusele, redel paigaldatud)
· 100 m takistusriba läbimine:
· Teatejooks 4x100 m
· Meeskonna hargnemine mootorpumbaga

Vanusegrupid on järgmised:

“C” – 13 – 14 aastased
“B” – 15 - 16 aastased
“A” – 17 - 18 aastased
“mehed”

Eestis korraldatavad võistlused:
· Eesti Meistrivõistlused
· Maakonna Meistrivõistlused
· “ Pritsu Karikas “ - koosneb viiest etapist. Eesti- sisestel võistlustel osaleb igal aastal ca 70 noort
· Talvised sisevõistlused

Rahvusvahelised võistlused:
· Maailma Meistrivõistlused
· Euroopa Meistrivõistlused – 2005 a saavutas Eesti koondis kõigi aegade parima tulemuse ehk üldkokkuvõttes 3. koha. (Teatejooksus 3. koht ja hargnemises mootorpumbaga 4. koht. Individuaalaladel osales ligi 100 sportlast)
· Rahvusvahelised karika- ja mälestusvõistlused
· “Balti Matš” - osalevad Eesti ja teiste Balti riikide tuletõrjespordi koondvõistkonnad. Võistlustel osalevad noored vanuses 12 - 18 aastat ning täiskasvanud.. 2003. ja 2005. aastal saavutas Eesti üldkokkuvõttes esikoha. 2006 aastal saavutati võit meeste arvestuses.
· CTIF-i (Rahvusvahelise vabatahtlike tuletõrje ja pääste koordinatsiooni keskus) poolt üle nelja aasta korraldatav rahvusvaheline tuletõrjespordivõistlus.

Leonid Fjodorov

628 2015