Tuletõrjet juhtivaks struktuuriks Eestis oli Eesti NSV Siseministeeriumi Tuletõrje Valitsus, mis 1990. aastal nimetati ümber Siseministeeriumi Tuletõrjeametiks, säilitades organisatsiooni ülesehituse ning tööpõhimõtted.

Tsiviilkaitsevaldkonnas tegutses Eesti NSV Ministrite Nõukogu esimehele alluv tsiviilkaitsesüsteem, mille juhtivaks struktuuriks oli ENSV Tsiviilkaitse Staap, millele omakorda allusid rajoonide ning vabariikliku alluvusega linnade rahvasaadikute nõukogude täitevkomiteede juures tegutsevad vastavad staabid.

Ülaltoodust tulenevalt peame ka Päästeameti tekkeloos vaatlema kahte paralleelset arengulugu.

Tuletõrje

Tsiviilkaitse
Tsiviilkaitsesüsteem, reorganiseerides oma täismilitaarset organisatsiooni ja saades ideid ka Rootsi kolleegidelt, otsustas oma tegevuse aluseid põhjalikult muuta. Selle otsuse tulemusena esitleti 22. oktoobril 1990 toimunud Eesti Vabariigi Valitsuse erakorraliste olukordade komisjoni istungil esialgset projekti “Päästeteenistuse kontseptsioon”, mis kiideti põhimõtteliselt heaks. See oli esimene dokument Eestis, kus võeti kasutusele mõiste “päästeteenistus”. Peale parandusi ja kooskõlastusi kinnitati “Eesti Vabariigi ühtse päästeteenistuse kontseptsioon” Vabariigi Valitsuse 04. detsembri 1991. aasta määrusega nr 256. Lähtuvalt uutest põhimõtetest moodustati Tsiviilkaitse Staabi baasil Vabariigi Valitsuse 10. septembri 1991. aasta määrusega nr 175 Eesti Vabariigi Riiklik Päästeamet. Vabariigi Valitsuse 26. novembri 1991. a määrusega nr 241 "Eesti Vabariigi Riikliku Päästeameti põhimääruse kinnitamise ning Eesti Vabariigi tsiviilkaitse süsteemi reorganiseerimise esmaste abinõude kohta" nimetati tsiviilkaitse süsteem ümber kodanikukaitse süsteemiks. Eesti Vabariigi Riiklikku Päästeametit asus juhtima eelnevalt Tsiviilkaitse Staabi ülemana töötanud Harry Hein.

Samaaegselt nende juriidiliste muudatustega riiklikul tasandil toimus loomulikult ka üle-eestiline aktiivne tegevus oma süsteemi loomisel. Paraku kandus paralleelsus edasi ka maakondadesse ja suurematesse linnadesse, kus paljudes kohtades tekkisid kõrvuti nii kohalikud tuletõrje- kui päästeametid. Kuna Tallinna linna tuletõrjel puudus oma juhtimisstruktuur (kõik sõjaväestatud tuletõrjekomandod allusid otse Tuletõrje Valitsusele), tekkis vajadus luua Tallinna linnale oma keskasutus. Selle tulemusel loodi 14. veebruaril 1992. a Tallinna Tuletõrje- ja Päästeamet, kuhu siirdusid tööle paljud Eesti Vabariigi Riikliku Tuletõrjeameti töötajad.

Peagi oli selge, et kodanikukaitse- ja tuletõrjestruktuurid peavad ühinema ning Vabariigi Valitsuse 25. mai 1992. a määrusega nr 159 "Eesti Vabariigi Riikliku Tuletõrjeameti likvideerimise ja tema funktsioonide üleandmise kohta Eesti Vabariigi Riiklikule Päästeametile" tunnistati kehtetuks Vabariigi Valitsuse 04. veebruari 1991. a määrus nr 26 ja Vabariigi Valitsuse 26. novembri 1991. a määrus nr 241. Peale nimetatud määruse jõustumist moodustati Siseministeeriumi 03. juuni 1992. a käskkirjaga nr 63 komisjon EV Riikliku Tuletõrjeameti funktsioonide, varade, vahendite, samuti Riikliku Tuletõrjeameti halduses olevate allüksuste Päästeametile üleandmise kohta. Selle käskkirja punktis 3 anti Päästeametile korraldus asuda uute ülesannete täitmisele alates 04. juulist 1992. aastal.

Seega juriidilise isikuna moodustati Päästeamet 10. septembril 1991. a tsiviilkaitsealaste (hiljem kodanikukaitsealaste) ülesannete täitmiseks, kuid Päästeamet praeguses mõistes (de facto) moodustati 25. mail 1992. aastal kui ühendati kodanikukaitse ning tuletõrje- ja päästetööde tegemine.

Uuenenud ja ühise Päästeameti peadirektoriks määrati Harry Hein, asetäitjateks eelnevalt tsiviilkaitsesüsteemis ja Eesti Vabariigi Riiklikus Päästeametis töötanud Kalev Timberg (arenduse ja kodanikukaitse valdkonnad) ning Ants Rööp (väljaõppe, välissuhete ja informaatika valdkonnad). Tuletõrje- ja päästeteenistuse ning erivarustuse valdkonnas määrati asetäitjaks eelnevalt Pärnu linna Tuletõrjeameti direktorina töötanud Mati Raidma. Kahe ameti osakonnad ühendati ja kujundati valdkonniti ümber. Esimene aasta kulges uue keskasutuse väljaarendamise tähe all. Nii kujunes 1993. aastaks kindel struktuur ja meeskond: Arendus- ja kaitseosakond (Ain Karafin), koordinatsiooniosakond (Ilmar Tammearu), informatsiooniosakond (Olev Loitme), päästeüksuste osakond (Endel Saar), tehnikaosakond (Arvo Merilind), üldosakond (Rein Lauk), majandusosakond (Gustav Massakas), juhtimiskeskus (Jaak Must), arvutuskeskus (Mare Tiirmaa), sidetehniline grupp (Mardo Pajulaid), Tuletõrje ja tehnilise uurimise laboratoorium (Robert Antropov), Automajand (Jüri Karro), Keskladu (Fridel Vilbiks) ja Kodanikukaitse koolituskeskus (Illo-Mati Pilvet).

Seadusandlik baas
Üheks tähtsamaks ülesandeks oli luua valdkonna tegevusele seadusandlik baas. Seaduste eelnõude kokkukirjutamine algas 1990. aastal ja toimus valdkonniti paralleelselt. Eesti Vabariigi Riiklik Tuletõrjeamet algatas tuletõrjeseaduse ning Eesti Vabariigi Riiklik Päästeamet kodanikukaitseseaduse eelnõu koostamise. Eesti Vabariigi kodanikukaitseseadus jõustus 03. juunil 1992. a (seega isegi enne Eesti Vabariigi põhiseadust, mis jõustus alles 29. juulil 1992). Tuletõrjeseaduse eelnõu jõuti esitada Siseministeeriumile, kuid seoses ametite reorganiseerimisega ning funktsioonide laienemisega selle menetlemine peatati. Ühinenud Päästeamet sai ülesande koostada uus eelnõu, millega asus tegelema töögrupp Ain Karafini juhtimisel. 24. aprillil 1994. a jõustus lõpuks ka tuletõrje- ja päästeseadus, mis andis seaduse aluse Eesti tuletõrje- ja päästeteenistusele.

Juubelialbumi kirjutamise ajaks sai kodanikukaitseseadusest läbi mitmete muudatuste ja paranduste hädaolukorraks valmisoleku seadus (jõustus 01. jaanuaril 2001) ning tuletõrje- ja päästeseadusest sai päästeseadus (viimane muudatus jõustus 01. juulil 2004, sellega kehtestati 01. jaanuarist 2005 maakondade päästeteenistuste muutmine maavalitsuste poolt hallatavatest asutustes Päästeameti kohalikeks asutusteks).

Päästeamet täna
Tänaseks on olulisi muutusi läbinud nii Päästeameti struktuur kui ka uuenenud meeskond. Tänast Päästeametit juhib peadirektor Kalev Timberg, asetäitjad on Alo Tammsalu ja Ain Karafin. Päästeameti arendusnõunikuna töötab Mihkel Uukkivi. Päästeametil on järgmised osakonnad ja bürood: tuleohutusjärelevalve osakond (Rait Pukk), päästetööde osakond (Kuno Tammearu), kriisireguleerimise osakond (Jaan Tross),  ennetustöö osakond (Indrek Ints), õigusosakond (Margit Gross), personali ja asjaajamise büroo (kt Reelika Ein), rahandusbüroo (Kaja Jõema), haldusbüroo (Argo Länik), avalike suhete büroo (Reimo Raja), välissuhete büroo (Kaido Tee). Häirekeskust juhib Janek Laev ja Demineerimiskeskust Arno Pugonen.

Päästeameti peadirektorid:
Harry Hein 01.10.1991 – 17.10.2000
Mati Raidma 15.11.2000 – 31.10.2006
Kalev Timberg 01.11.2006 - tänaseni

Päästeameti peadirektori asetäitjad:
Ants Rööp 05.11.1991 – 16.05.1997
Kalev Timberg 02.12.1991 – 09.02.2000
Mati Raidma 06.07.1992 – 15.11.2000
Ain Karafin 16.02.2000 – tänaseni
Jaanus Vessart 23.11.2000 – 07.10.2002
Alo Tammsalu 04.11.2002 – tänaseni