Kriisireguleerimine

Vastavalt hädaolukorra seadusele hõlmab kriisireguleerimine Eesti Vabariigis hädaolukordade ennetamist, hädaolukordadeks valmistumist, hädaolukordade lahendamist ning hädaolukorrast põhjustatud tagajärgede leevendamist.

Hädaolukorra all mõistetakse sündmust või sündmuste ahelat, mis ohustab paljude inimeste elu, tervist, põhjustab suure varalise kahju, suure keskkonnakahju või tõsiseid ja ulatuslikke häireid elutähtsa teenuse toimepidevuses ning mille lahendamiseks on vajalik mitme asutuse või nende poolt kaasatud isikute kiire kooskõlastatud tegevus.

Kriisireguleerimisalased tegevused on

võimalike hädaolukordade väljaselgitamine ehk riskianalüüs;

ohte vältivate või hädaolukordade tagajärgede raskusastet vähendavate meetmete väljatöötamine ja rakendamine;

tegevuskavade koostamine hädaolukorras tegutsemiseks (HOLPid ehk hädaolukorra lahendamise plaanid);

kriisikomisjonide ja -meeskondade, ressursside ja elanikkonna ettevalmistamine hädaolukorras tegutsemiseks;

tekkinud hädaolukordade lahendamine.

Kriisireguleerimissüsteemi arendamisel valmistatakse ette suuremastaabilistele õnnetustele reageerimise ja koostöö põhimõtted, tänu millele suudavad päästjad tekkinud olukordi kiiremini ja efektiivsemalt lahendada. Neil puhkudel on suureks abiks spetsiaalsed kriisimeeskonnad.

Teisalt kujundavad päästestruktuurid ise aktiivselt kriisireguleerimisalast maastikku, olles peamisteks eestvedajateks ja nõustajateks kriisireguleerimisalastes küsimustes nii kohalikul kui regionaalsel tasandil.

Kriisireguleerimise teenused