Tuletõrje häirekorraldusest 1934. aastal

Üleriiklik peameestepäev 10. juunil m. a. Pärnus, ärakuulates A. Grünbergi referaadi, võttis vastu järgmise resolutsiooni:

1)   1. „Üleriiklik peameestepäev kaalub E. Ü. Tuletõrje Liitu pöörata h-ra Teedeministri poole palvega, et telefoni määrustiku § 330 (R. T. nr 67 – 1927. a.) saaks sarnaselt muudetud, et telefoni keskjaamad ei annaks mitte ühe ainsa tuleõnnetuse teate edasi, vaid terve alarmikava neile abonentidele, kes tuletõrjujad ja et Postivalitsus loeks häirekorralduse oma ülesannete hulka, registreerides abonendi kaudu teate edasiandja isiku.

2)   2. Et Postivalitsus võtaks oma peale häirekellade ehitamise, korrashoiu ja alarmeerimise korralduse telefoni tariifis ettenähtud tasu eest, muutes selleks telefoni määrustiku §§ 160 ja 161 ses mõttes, et tuletõrjel ei pruugiks mitte omale juhtmeid ja liine osta ja pärast veel nende eest üüri maksta”

Vastavale sellele resolutsioonile saatis E.Ü.T. Liit 30. Detsembril 1933.a. Teedeministrile märgukirja. Selle märgukirjale saabus 26. jaanuaril 1934.a Teedeministeeriumilt järgmine vastus:

Postivalitsus on juba varem kaalutlenud, kas ja kuidas oleks võimalik postiametkonna kaasabil toimetada tuletõrjealarmeerimist ja tuletõrje signalisatsiooniseadmete ehitamist, kuid on asunud seisukohale, et postiametkonna osavõtt neist kohustustest on võimalik ainult maksvate määruste piirides.

Telefonimäärustiku § 330 lubab edasi anda tasuta postikõnede liigis teateid õnnetusjuhtumite üle. Sellisteks teadeteks tuleb lugeda muuseas teateid tulekahjudest. Õnnetusteadete edasiandmine on võimaldanud kõigist postiametkonna telefoniasutustest ja kõnepunktidest. Teated sihitakse telefonikeskjaamadele, kes need omakorda annavad edasi soovitud kohta.

E.Ü. Tuletõrje Liit soovib, et telefonimäärustiku tähendatud paragrahv muudetaks selles mõttes, et teated tuleõnnetuste üle antaks keskjaamade poolt edasi kõigile tuletõrjujaile abonentidele. Seesugust ülesannet, kui see tehtaks kohustuslikuks, ei saaks keskjaamad täita. Harilikult elavneb keskjaamade töö tulekahjude korral ja keskjaama teenija suudab saada vaevalt valmis vastamistega järelepärimistele tuleõnnetuste üle. Kuna keskjaamade töö on normeeritud ja suuremas osas asutustes on selle töö peal ainult üks teenija, kelle kohuseks on tihti veel töid postioperatsioonide alal ja sellejuures publiku teenimine, siis on uue töö täitmine tuletõrje alarmeerimise näol oleva koosseisu juures võimatu. Juhtub tulekahju öösel, mil asutus ei ole kohustatud sunduslikult telefonile vastama, siis on vastutuse võtmine postiametkonnale tuletõrje alarmeerimise eest täiesti võimatu.

Postivalitsus ei saa võtta enesele ka tuletõrje signalisatsiooniseadmete ehitamist ja korrashoidmist, sest seegi ala toob enesega kaasa erivastutuse. Küll võib postiametkond tuletõrjele tegelikkude ehituskulude eest ehitada siganisatsiooni otstarbeks ühendusjuhtmeid. Need juhtmed jääksid postiametkonna omanduseks ja antaks kasutada tuletõrjele, kusjuures nende juhtmete korrashoidu teostab postiametkond maksu eest R. T. 56 – 1933.a avaldatud tariifi kohaselt, s.o. 10 snt. kuus üksiku juhme ¼ km või selle osa pealt. Tuletõrjele tasuta juhtmete ehitamist ei võimalda postiametkonna eelarve.