Rahvusvaheline kriisireguleerimine

Kriisireguleerimise arendamisel on oluline roll ka teiste riikide ning rahvusvaheliste organisatsioonide vahelisel koostööl. See on eelkõige tingitud suurõnnetuste mastaabist, kus hädaolukord võib puudutada rohkem kui ühte riiki. Näidetena saab tuua õlireostuse, metsatulekahju või üleujutuse.

Teine võimalus on, et ühel riigil pole piisavalt võimalusi ja vahendeid, et mingi konkreetse hädaolukorraga omal jõul toime tulla. Sellisel juhul on ilmtingimata tarvis kiiret ja efektiivset koostööd nii lähinaabrite kui ka rahvusvaheliste organisatsioonidega.

Pääste-ja kriisireguleerimisalaseks koostööks oma lähinaabritega on Eesti sõlminud rida lepinguid.

Eesti kriisireguleerijad on aktiivses koostöös ka mitmete rahvusvaheliste organisatsioonidega, millest kõige märkimisväärsemad on:

1) Euroopa Liidu Elanikkonnakaitse Mehhanism (EU CPM)

2) Rahvusvaheline Humanitaarpartnerlus (IHP)

3) NATO Tsiviilhädaolukordadeks valmistumine (CEP)

4) ÜRO Humanitaarasjade koordineerimisbüroo (UN-OCHA)