Eesti tuletõrje ajalugu ulatub mitmesaja aasta taha

Eesti tuletõrje ajaloost saab hakata rääkima alates 23. maist 1788, mil asutati Tallinna Mustpeade vennaskonna vabatahtlik tuletõrjekomando. Esimene tõsisem tuletõrjeorganisatsioon moodustati 2. augustil 1862. aastal, kui asutati Tallinna Vabatahtlik Tuletõrjeühing (1866 liitus sellega ka Mustpeade vennaskonna vabatahtlik tuletõrjekomando). Esimesel tegevusaastal kuulus Tallinna vabatahtlikku tuletõrjesse 30 tegev- ja 32 toetajaliiget.

Riburadapidi järgnesid teised Eesti linnad. 1864 asutati vabatahtlik tuletõrjeselts Tartusse, 1866 Pärnusse, 1867. aastal aga Põltsamaale, Valka, Võrru ja Kuressaarde. Linnade eeskujul tekkisid maapiirkondadesse esimesed vabatahtlikud tuletõrjeseltsid 1876. aastal Alatskivil ja Lihulas.

Eesti Vabariigi sünniaastal tegutses Eestis juba ligi 150 tuletõrjeorganisatsiooni, neile lisaks Tallinna ja Tartu kutselised tuletõrjekomandod ning tehaste ja vabrikute tuletõrjekomandod. Koostööd tehti omavahel aga väga vähe. Seetõttu asuti pärast enamlaste tagasitõrjumist 1919. aastal nüüd juba vabas Eestis tuletõrje katusorganisatsiooni moodustama. Tallinna vabatahtliku tuletõrjeseltsi eestvedamisel korraldati samal aastal Tallinnas Estonia teatri punases saalis 6.-7. septembril esimene üleriigiline tuletõrjekongress, mille käigus asutati Eesti Üleriikline Tuletõrje Liit ja võeti vastu põhikiri. Lisaks vabatahtlikele tuletõrjeseltsidele võtsid asutamiskoosolekust osa Tallinna kutseline tuletõrjekomando, Lutheri vabriku vabatahtlik tuletõrjekomando, raudtee tehaste tuletõrjekomando ja Noortemeeste Tuletõrje Selts. Liidu asutamist 7. septembril 1919. aastal loetaksegi organiseeritud tuletõrje alguseks Eestis.

Organiseeritud tuletõrje loomisest sai organisatsioonina alguse ka tänane Päästeamet, kuid ühise ameti sünnini läks aega. Vahetult enne taasiseseisvumist 1980. aastate lõpus eksisteeris nõukogude tuletõrjesüsteemis kaks iseseisvat tegevusvaldkonda – tuletõrje ja tsiviilkaitse. 1990. aasta lõpus otsustati sõjaväestatud tuletõrjeorganisatsioon reorganiseerida ning Vabariigi Valitsuse 4. veebruari 1991 määrusega nr 26 kinnitati Eesti Vabariigi Riikliku Tuletõrjeameti põhimäärus.

Siseministeeriumi koosseisu kuuluvale Tuletõrjeametile anti üle kutselised tuletõrjemalevad, sõjaväestatud tuletõrjeüksused ning riikliku tuletõrjejärelevalve allüksused. Tsiviilkaitse staabi baasil moodustati Eesti Vabariigi Riiklik Päästeamet ning tsiviilkaitsesüsteem nimetati ümber kodanikukaitsesüsteemiks. Peagi oli selge, et kodanikukaitse ja tuletõrje struktuurid peavad ühinema ning Vabariigi Valitsuse 25. mai 1992 määrusega nr. 159 „Eesti Vabariigi Riikliku Tuletõrjeameti likvideerimise ja tema funktsioonide üleandmise kohta Eesti Vabariigi Riiklikule Päästeametile“ ühendati kodanikukaitse ning tuletõrje- ja päästetööde tegemine.

Seetõttu loetakse seda kuupäeva, 25. mai 1992, Päästeameti sünnipäevaks.

Ivo Paulus, Eesti Tuletõrjemuuseumi juhataja