Hädaolukorraks valmistumine

Varjumine

Siit leiab vastuseid kõige enim küsitud küsimustele relvakonflikti korral varjumise teemal. Avalike varjumiskohtade nimekirja leiab siit.

Mida tähendab evakuatsioon?

Ulatuslik evakuatsioon on hädaolukorra või selle ohu korral elanikkonna ajutine ümberpaigutamine ohutusse asukohta. See võib olla lühiajaline ümberpaiknemine ohu korral, näiteks suurpõlengu, suurõnnetuste või äärmuslike ilmaolude eest.

Mõnel juhul võib ümberpaiknemine osutuda pikemaajaliseks. Seda juhtudel, kui ohualale jäänud kodud või keskkond on saanud tugevalt kahjustada ja kiire tagasipöördumine ei ole võimalik. Näiteks suurte üleujutuste, naaberriikides toimunud tuumaõnnetuste korral või sõjalise konflikti korral.

Juhul kui inimeste evakueerimine ei ole võimalik või otstarbekas, tuleb varjuda.

Mida tähendab varjumine?

Varjumise vajadus tekib juhul, kui ohu korral inimeste evakueerimine ei ole kas võimalik või otstarbekas. Varjumine tähendab inimeste elu ja tervise kaitsmiseks nende kiiret paiknemist ohustatud alal asuvasse siseruumi. Kui inimesed juba on mingis hoones sees, siis tuleb neil sinna ka jääda (nt kodu, töökoht, kool) ning järgida edasisi juhiseid (püsida akendest eemal jne).

Varjumine on vajalik õhurünnaku korral, aga ka näiteks lahingutegevuse korral linnas/tiheasustusalal või radioaktiivse saaste või keemilise aine levimise korral.

Juhised, kuidas käituda, leiab nii veebilehelt olevalmis.ee ja samanimelisest mobiilirakendusest.

Kas Eestil on olemas varjendid?

Varjend on maapinnast allpool või pinnase sees selleks eraldi ehitatud ruum, mis pakub kaitset ohtlikemate plahvatuse mõjude, nt ülerõhu ja lööklaine eest.

Eestis ei ole pärast taasiseseisvumist eraldi varjendeid ehitatud. Säilinud on osad nõukogude aegsed varjendid, kuid need on valdavalt eraomandis, halvas seisukorras ning ei sobi varjumiseks.

Meeles tasub pidada, et ei varem ega ka praegu pole varjend pakkunud täielikku kaitset täistabamuse korral. Need on mõeldud plahvatuse löökaine ja selle tagajärgede eest kaitsmiseks.

Varjuda saab ka varjumiskohtades, ehk ehitistes, mis kaitsevad lõhkekeha plahvatuse mõjul lenduvate kildude jm esemete eest. Varjumiskohad võivad olla maa-alused raudbetoonist keldrid või teatud kõrghoonete korral ka hoone esimesed korrused, eelkõige sealsed akendeta ruumid.

Eraldi saab rääkida avalikest varjumiskohtadest, mis on mõeldud ohu korral kõigile abivajajatele. Need on riigi poolt tsiviilkaitse märgiga tähistatud ning hoone omanikuga on sõlmitud eraldi kokkulepe, milles omanik kohustub varjumiseks mõeldud ruume korras hoidma ning ohu korral sinna abi vajavad inimesed sisse laskma.

Varjumiskoha tähis.

Varjumiskohad iseenesest ei taga kaitset. Süsteemi toimimiseks peab iga inimene teadma, kuidas relvakonflikti korral käituda, sh seda, et kuhu ja kuidas ta saab varjuda, samuti peab toimima inimeste teavitamine, varjumiskohtadesse suunamine ja seal varjumise korraldamine ning varjumiskohtade rahuaegne valmisolek ja selle kontroll ning katsetamine.

Kas riigil on plaanis varjumiskohtade teemat Ukraina sündmuste valguses nüüd ikkagi arendada?

Varjendeid ei ole plaanis ehitada, küll aga on plaanis tekitada varjumiseks sobilike rajatiste võrgustik. Sellised kohad on kaardistamisel ning ees ootab töö kohalike omavalitsuste ja nende objektide omanikega, et oleks võimalik neid varjumiskohtadena ka kasutusele võtta.

Kuhu ma saan varjuda?

Sõjaolukorra puhul satuvad peamise tule alla strateegilised punktid (linnad). Sestap on sellistes oludes võimalusel mõistlik linnast ära sõita, maapiirkondades on tsiviilisikul sel juhul ohutum olla kui linnas.

Kui maapiirkonda pole aga võimalik minna, siis sobib avalikuks varjumiskohaks eelkõige rünnaku või radioaktiivse saaste korral hoone, rajatis või osa sellest, mis asub maa all, on raudbetoonist ja ilma akendeta (nagu näiteks maa-alused parklad, tunnelid).

Eluhoone kelder on esimene koht, kuhu kodus olev inimene saab vajadusel varjuda. Samas on kasulik teada, et parem varjumiskindlus on paneelmaja raudbetoonist maa all asuv kelder. Puidust majade või ühepere eramute korral on mõistlikum ohu korral liikuda ohutusse piirkonda, sest need hooned ei sobi varjumiseks.

Eeldus on aga see, et ta pääseb keldrisse ning et kelder on tehnilises mõttes korras – et oleks piisavalt kandvaid vaheseinu, mis vähendab varisemise võimalust. Ideaalis võiks keldril olla mitu väljapääsu. See, et kelder oleks prahist ja tarbetust kraamist vaba, on oluline ka tuleohutuse aspektist.

Mitmetes elamurajoonides on säilinud ka maa-aluseid parkimishooneid, mida saab vajadusel samuti varjumispaigana kasutada. Samuti on suure mahutavusega kaubanduskeskuste maa-alused parklad ning maa-alused tunnelid linna eri paigus.

Kui ma olen näiteks Tallinna kesklinnas, aga kodu on mujal ja sinna ei jõua minna, siis kuhu saan varjuda?

Jälgida tuleb ametkondade edastatud käitumisjuhiseid. Kui ametiasutused on andnud käsu varjuda ning inimene juba on kusagil hoones – kodus, koolis, tööl või kas või poes –, siis tuleb sinna jääda.

Tänaval olles, tuleb varjuda lähimasse võimalikku varjumiskohta. Koha valikul lähtuda põhimõttest, et hea varjumiskoht on maa all, raudbetoonist ja ilma akendeta. Selleks on sobilikud majade keldrid, maa-alused parklad, tunnelid jne.

Tulevikus saavad varjumiskohad olema märgistatud spetsiaalse elanikkonnakaitsemärgiga (sinine kolmnurk oranžis ümbrises). Varjumiskohtade asukohad peavad olema teada nii omavalitsustele kui ka elanikele, kuid kogu võrgustiku loomise protsess on alles algusjärgus.

Paljude majade keldrid on ehitatud eluruumideks või sootuks korrast ära. Kas need sobivad ka varjumiseks?

Kelder on varjumispaigana igal juhul turvalisem kui tuba. Suurem osa keldritest asubki pooleldi maa all, teine pool ehitisest on nn sokkel. Ideaalis peaks ruum olema akendeta, aga juhul, kui keldris siiski on aken, tuleb see korralikult kinni teipida ja barrikadeerida nii seest kui väljast, et vähendada lööklainega lendavaid kilde.

Ka Ukraina puhul näeme, et enamasti on eluhoonetel purunenud välisseinad ja kõrgemad korrused, alumiste korruste puhul on purustused väiksemad.

Kuidas ma tean, et mul tuleb varjuda? Kas meil on ka sireenid?

Ühtset üle-eestilist ohusireenide võrgustikku meil praegu ei ole, kuid riik eraldas selle loomiseks raha ning projekti veab Päästeamet. Sireenidel põhinev ohuteavitussüsteem on plaanis luua suurematesse asulatesse. Lisaks võtame kasutusele asukohapõhise teavituse süsteemi ehk elanikele saadetakse ohu korral SMS.

Ohu korral saadetakse elanikele SMS (töös on asukohapõhise teavituse süsteemi loomine), Lisaks on teavitamisel võimalik kasutada alarmsõidukite sireene. 2020. aasta kevadel sai politsei katsetada sõnumite edastamisel droone. Ka see on teavitamise variant.

Elanikkonna teavitamisel on väga oluline roll Eesti Rahvusringhäälingu kanalitel, kes edastavad elanikkonna jaoks eluliselt olulist operatiivset infot.

Varjumisel tuleb enda läheduses hoida mobiiltelefon koos laadijaga, et saada edasisi juhiseid. Käepärast tasub hoida laetud akupank.

Kuidas ma tean, et ohuolukord on möödas ja võin taas välja tulla?

Operatiivset infot edastatakse Eesti Rahvusringhäälingu kanalitest, Ole Valmis rakendusest, riigi sotsiaalmeedia kanalitest.

Kui mul tuleb varjuda, siis kuidas ma saan toitu/vett/ravimeid?

Igaüks peab hoolitsema selle eest, et tal on pere jaoks olemas vajalik 7 päeva kriisivaru juhuks, kui tavapärane elu peaks mingil põhjusel olema häiritud. Oluline on meeles pidada, et kriisivarus oleks olemas piisav kogus vett, toitu, ravimeid (sh retseptiravimid) ja esmaabitarbeid, aga ka elektriühenduseta töötavaid valgus- ja sidevahendeid. Kriisivarude komplekteerimise juhise leiab igaüks veebilehelt olevalmis.ee ning samanimelisest telefonirakendusest. Samuti saab sellega tutvuda Päästeameti kodulehel.

Kui mul tuleb varjuda kodust eemal olles, siis kuidas ma saan toitu/vett/ravimeid?

Varjumine on lühiajaline ning sellisel puhul keegi toitu ja vett ei too. Kui võimalik, võiks ise kaasa võtta joogivett ning midagi süüa nt müslibatoon vms.

Kui ohuolukord kestab nii pikalt, et mu varud ammenduvad või mul polegi varusid, mis ma siis teen?

Kui oht muutub pikaajalisemaks, siis evakueeritakse inimesed punktidesse, mis on varustatud esmavajalikuga.