80 aastat Tallinna pommitamisest
9. märtsil möödus 80 aastat Nõukogude lennuväe pommirünnakust Tallinnale. Rünnak, mis tõi kaasa sajad hukkunud ja vigastatud, hiigeltulekahjud ja varemetes linna.
Ühtlasi on tegu läbi ajaloo suurima tulekustutus-päästeoperatsiooniga Eestis. Kahes rünnakulaines hukkus kokku 757 inimest, koos vigastatutega ulatus ohvrite arv 1400ni, hävis 1549 hoonet, peavarjuta jäi ligi 20 000 inimest. Süütepommidest tekkinud tulekahjukollete väljaselgitamisel polnudki mõtet, sest tuli kandus edasi suure kiirusega, haarates vanalinnas ja puitmajade piirkondades oma valdusse terveid kvartaleid. Tänavatel põlevate majade vahel tekkis tormituul ja tulekeerised. Inimesed jäid lõksu rusudeks muutunud majade keldritesse. Tulekahju paistis saja kilomeetri kaugusele.
6. märtsil pommitas punalennuvägi maatasa Narva. Järgnevatel päevadel pommitati Jõhvit, Tapat, Loksat. Oli teada, et põhirünnak tuleb Tallinna vastu. Selleks olid tehtud ettevalmistusi, kuid rünnaku brutaalsus üllatas. Pommirünnaku eesmärk ei olnud rünnata sõjalisi sihtmärke vaid elamurajoone. Esimese pommituslaine algul löödi rivist välja linna veevärk, elektrijaam ja sidevõrgud, täistabamuse sai magistraalveejuhe, vooluta jäid filterveevärgi pumbad. See tegi tuletõrjujate töö ülimalt raskeks, kuid mitte võimatuks. Vett võeti Snelli tiigist, sadamas merest ja Tõnismäe veetornist. See oli muidugi piisk meres.
Kohe esimese pommituslaine ajal asus tegutsema kogu Tallinna tuletõrje, mis oli saanud täiendust Narvast taandunud tuletõrjujatega, kokku 554 meest 49. salgast. Öö jooksul ja järgmisel päeval lisandus maad mööda ja erirongidega Tallinnasse toodud 656 tuletõrjujat Keilast, Pärnust, Haapsalust, Märjamaalt, Tapalt, Orult, Lihulast, Raasikult ja Raplast. Kustutustöödel osales veel ligi 550 Saksa sõjaväelast, keldreid kaevasid lahti vene sõjavangid. Kokku osales päästetöödel 10. märtsi hommikul üle 1600 inimese.
Tuletõrjujad tegid kõik, mis suutsid, kuid neid ei jätkunud igale poole. Eesti Tuletõrjekorpuse pealik Friedrich Parmask oma mälestustes meenutab: “Minu suur ja kauakestev kustutustöö algas 9. märtsil kell 19 ja kestis 13. märtsini, niisiis viis ööpäeva söömata ja magamata.“
Oli ka kaotusi. „Minu lendsalga tuletõrjujatega õnnetusi ei juhtunud ega kuulnud ka, et mujal oleks juhtunud. Õnnetus juhtus Raua tänava tuletõrjetornis. Pomm kukkus torni. Sel ajal olid tornis lendsalga laomehe hr. Rooba poeg ja kaks tütarlast, nn tulevaatlejad. Hr. Rooba poeg laskis õhurünnaku ajaks tütarlapsed alla minna. Just siis tuli pomm. Surm oli silmapilkne.“
„Viiendal päeval võis öelda, et kustutustööd on kontrolli all, aga siis algasid igaõhtused ja -öised järelkustutused. Peamiselt põlesid kivisöe ja koksi lademed. Päeval nende põlemist ei näinud, kuid öösel olid leegid väljas ja jälle anti alarmi. Nii kestis see 5-6 ööd. Siis toodi vangilangenud punaväelased hunnikuid laiali ajama, kuhu tuletõrjuja vett peale laskis.“
Friedrich Parmaski kodu hävis 6. märtsil Narvas, 9. märtsil põlesid kõik kaasavõetud asjad Tallinnas. Pommitamise üle elanud inimesed pagesid linnast, marodöörid hukati kohapeal. Saksa okupatsioonivõim kasutas rünnakut ära sõjapropagandaks, hiljem Nõukogude võim süüdistas fašiste linna purustamises.
Kõik kordub praegu Ukrainas. Ajalugu on teadus, mis tegeleb mineviku uurimisega ning osutab ajaloos tehtud vigadele, et neist õpitaks. Aga kahjuks ei õpita…
Ivo Paulus
Eesti Tuletõrjemuuseumi juhataja