Innovatsioon, lihtsam elu või hoopis enamat…?

Meenutage sünnipäeva või jõuluõhtut, kus on koos seltskond ning peale peo lõppu lahkub ca 10 inimest. Peale viimase külalise meeleolukat ärasaatmist tuled peolaua juurde tagasi ja vaatad seda ning mõtled „Kes need nõud nüüd ära koristab?!“ – eks siin ole üsna mitu varianti:

1. Kellel nõudepesumasinat pole, teeb kõik käsitsi.
2. Kellel nõudepesumasin, on selle võrra lihtsam ja saab peale koristamist rahulikult oma asju toimetada.
3. Kes on teinud peo kuskil toitlustuskohas, astub sirge seljaga kassa juurde ja peale arve tasumist on vaba.

Kiire tehnoloogiline areng, pidev innovatsiooni toetav organisatsioon, aga ka enda liigutuste optimeerimine ja hea doos laiskust viivad lõpuks sihile. Mõtleme igapäevaselt, kuidas saaksime füüsiliselt rasket tööd kergemaks teha, et oleksime järgmisel väljakutsel taas „täie võimsuse juures“. Kahjuks on seda teoorias hea teha, aga praktikas osutub see keerulisemaks, kuna järgmist väljakutset me ette ennustada ei suuda.

2020. aastal söötsime toonasele Sisekaitseakadeemia Päästekolledži üliõpilasele Andrei Minejevile ette lõputöö teema „Päästetööde logistiline toetus voolikute korduvkasutamine mahukatel sündmustel“, mille eesmärgiks oli välja selgitada, kas mahukatel tulekustutustöödel on võimalik voolikuressursse korduvalt kasutada. Põhiliselt otsiti vastust küsimusele – kuidas saaksime lihtsamini ja kiiremini voolikud kokku korjata?

PUHKEHETKI NAPIB

Mis puutub päästetöö koormusesse, siis võib öelda, et seal ei ole puhkefaasi justkui olemas. Vahet pole, kas teostad kustutustööd joatoruga või päästad kannatanut, päästetöö etapp on füüsiliselt koormav. Kui kiire osa möödas, siis justkui peaks olema puhkehetk, aga kes siis voolikud kokku korjab? Samuti ei saa unustada, et kohe, kui voolikud korjatud ja auto komplekteeritud, siis oodatakse meilt samasugust sooritust – on see üldsegi reaalne, et suudame lõpmatuseni korduseid pakkuda? Või peaksime hoopis enda energiat rakendama seal, kus seda kõige rohkem vaja?

Peale rasket füüsilist trenni me puhkame ja taastame oma energiavaru ning naaseme tavaelu tegevuste juurde rahulikult. Päästetöö lõpus teha ca tunnine paus ja siis varustust kokku korjama hakata – selline tegutsemine ei tagaks vist erilist turvalitunnet ühiskonnas. Esiteks paistaks justkui päästjad logeleksid sündmuskohal ning piirkonda peaksid katma kaugemal asuvad meeskonnad.

Peolaua koristamise näitel, oleme ka meie testinud voolikukorjel erinevaid lahendusi ning lõputöö andmeid arvesse võttes saime vägagi erinevaid tulemusi päästja koormusest kui ka ajalisest vaatest.

Kusjuures juba enne 300 meetri voolikukorjet on päästja keskmiselt kulutanud ca 700 kcal (voolikuliini moodustamine ja päästetööd), see on 90 kg kaaluva inimese puhul võrdne 8 km jooksudistantsi läbimisega.

KATSE INIMJÕUL

Kellel voolikukorje-masinat pole käepärast, see teeb oma töö käsitsi. Andrei lõputöö tulemusel saime teada, et kõvakattega teel 300 m tüviliini (B voolik läbimõõduga 77 mm) korje kahe päästjaga (voolikud tuuakse kogumispunkti) võtab aega 42 minutit ja iga päästja kulutab selle käigus keskmiselt 370 kcal – ühe vooliku kokkukorjamine võtab ca 3 minutit.

KOMBINEERITUD KATSE UTV-ga

Teisel katsel, kus kombineeriti käsitsikorjet ja UTV-d voolikuressursi kogumiseks ja algpunkti tagasitoomiseks, kulus aega 24 minutit ning iga päästja kulutas selle käigus keskmiselt 210 kcal, mis teeb ühe vooliku kohta kulutatud ajaks 1 min 36 s ning energia kokkuhoiuks 160 kcal. Olemasoleva tehnika (ATV või UTV) „teistsugune“ kasutus andis üllatavalt hea tulemi, mis võiks innustada päästetööde juhte kasutama väiketehnikat ka suursündmustel.

TULEVIKULAHENDUS?

Kolmandal katsel tegime voolikukorjet samadel tingimustel (300-meetrine tüviliin) kasutades masinaga voolikukorjet, aga liitsime sinna voolikute alguspunkti tagasitoomise UTV-ga. Tulemuseks saime 26 minutit, mis tegi keskmiseks 1 min ja 40 s, mille käigus päästja kulutas keskmiselt 190 kcal.

Katsete tulemused olid mõningal määral üllatavad. Näiteks masinaga korje kolmandal katsel oli aeglasem, kui kombineeritud katse puhul (käsitsi voolikute transport alguspunkti). Andrei lõputöö näitas meile kätte väga selge kitsaskoha, mille tulemusel suutsime olemasoleva voolikukerija efektiivsust oluliselt parandada. Kompaktsem ja efektiivsem voolikukerija suudab sama töö ära teha 1 minuti ja 15 sekundiga. Rohkem kiirust taga ajades, kannataks juba tööohutus.

MIDA SAAKS TEHA PÄÄSTETÖÖDE LÕPUFAASIS VOOLIKUTE KOKKUKORJAMISEGA

Akutrelli baasil loodud voolikukorjesüsteem ja väiketehnika (ATV või UTV) kombinatsioon kiirendab ajaliselt voolikukorjet vähemalt kaks korda ja väga raskest füüsilise töö tsoonist saame tuua koormuse kergesse töötsooni, kuna masin teeb selle raske töö ära.

Kui kutsuda kustutustööde lõppfaasis kohale Hüüru VPK oma multifunktsionaalse väiketehnikaga, võib päästetööjuht peale suursündmust, kus on kasutatud 40 ja enam voolikut (ca 3-4 päästeauto voolikuressurss), vabastada pea koheselt kogu ressursi ja jätta voolikukorje kahe mehe kanda. Tundub ulme, aga need päästetööjuhid, kes on seda teenust juba „maitsta saanud“, on öelnud, et „See oli nagu kingitus – ma sain kogu ressursi kohe valmisolekusse tagasi ja ma ei pidanud enam muretsema piirkonna elupäästevõimekuse pärast.“

PÄRAST PINGUTUST VAJAME KÕIK PUHKEHETKE

Väsinud meeste voolikukorjamisse suunamine oleks sama, mis paluda 10 km jooksudistantsi läbinud jooksja tagasi jooksurajale, et ta aitaks torbikuid kokku korjata. Kahjuks on antud teema nii uus ja vajab veel natuke uurimist, aga loost leiab igaüks endale juba mõtteid, kuidas päästetöö efektiivsemalt läbi viia. Ühest võluvitsa ei ole me veel leiutanud. Seega peab iga piirkond leidma just talle sobivaima mõttelaadi või koostööpartneri, kellega enda elu lihtsamaks ja efektiivsemaks teha. Eks kõik ikka selleks, et päästeteenus ei katkeks ja oleksid alati saadaval.

PS! Kõigest eelnevast tegime ka mõneminutilise video:

Ivar Frantsuzov

päästetöö osakonna ekspert