Intervjuu peadirektor Kuno Tammearuga: päästja, kes on täna haiglas, viib koju iga kuu alla tuhande euro
Tartu Jaama tänava traagilises gaasiplahvatuses sai viga viis operatiivtöötajat, nende seas olid ka kolm päästeameti töötajat. Neist üks oli parajasti lisatööl Tartu kiirabis. Päästeameti peadirektor Kuno Tammearu rääkis usutluses Postimehele, et sageli eluohtlikes olukordades töötavate päästeametnike töötasu on paraku jätkuvalt naeruväärselt madal.
Alustame neljapäevasest õnnetusest. Millise valmisolekuga reageerisid Tartu päästjad gaasiõnnetusele?
Nagu ikka, kiiresti. Kui inimesed helistavad häirekeskusse ja teatavad sündmusest, sõidame me kohale, aga mitte kunagi ei tea päris täpselt, mis seis on tegelikult. Inimesed näevad olukorda ühtviisi, aga alles kohapeal selgub tegelik seis. Kui tegemist on päästesündmusega, kus inimese elu on ohus, siis kogutakse kohapeal kiirelt informatsioon, pannakse paika tegevuskava – seejuures tegutsema peab väga lühikese ajaga. Üldjuhul on kohal ka politsei ja kiirabi. Kuna kohapeal ei ole aega pikalt rääkida, tuleb otsused kiirelt langetada. Iga sekund loeb, et inimest päästa. Gaasiõnnetuste ja ka tulekahjude puhul on väga tihti suur võimalus, et hoone võib plahvatada ning variseda. Ka seda tuleb silmas pidada. Meie töötajad on seal, kuhu teised operatiivtöötajad ei lähe.
Kes teie töötajatest viga said? Kui tõsiselt?
Kõik kohal olnud operatiivtöötajad said väga raskelt viga. Nende seisund on raske. Selles mõttes on tegemist väga tõsiste tagajärgedega sündmusega. Inimene, keda päästa tahtsime, kahjuks hukkus. Raskelt said viga meeskonnavanem Janek ja päästja Raido. Päästja Mart, kes oli sel õhtul parasjagu kiirabis tööl, tahtis oma kolleegidele appi minna. Anda oma panuse, et sündmus võimalikult ruttu lahendada.
Kuidas see äärmiselt traagiline olukord üldse sündida sai – nende asjaolude selgitamisega tegeleb uurimine. See võtab veel pikalt aega. Õnneks maja kokku ei kukkunud. Kui see oleks juhtunud, oleksid tagajärjed palju rängemad.
Mis seisus on Tartu piirkonna päästeamet, kelle kolm töötajat on raskes seisus rivist väljas?
Päästeamet on kogu Eestit kattev tervik. Loomulikult, kui meie töötajad saavad viga ja nad ei saa teenistusse tulla, siis me leiame ajutised asendajad. See tähendab, et keegi teeb täiendavaid valveid. Sellepärast ei ole vaja muretseda.
Iseküsimus on, kust leida korraga nii professionaalseid töötajaid, nagu olid Tartus – nende staaž on üle 20 aasta. Seesuguse kogemuste pagasiga päästjate väärtus on tegelikult hindamatu. Võiks öelda, et nende asendamine võtabki 20 aastat.
Kas Tartu Jaama tänava sündmus võiks olla üks säärane, mille järel peaminister ja siseminister vaatavad üle kokkuhoiupoliitika ning leiavad võimaluse päästjate tööd rohkem väärtustada?
Päästjate palk on Eestis nutune – see on fakt. Kas teate, et see päästja, kes on täna haiglas, viib koju iga kuu alla tuhande euro. See ei ole normaalne. Meeskonnavanem, kes on täna haiglas, tema viib koju võib-olla maksimaalselt 1100 eurot. Võib öelda küll, et tervikuna tänane Eesti ühiskond ei väärtusta päästjate tööd piisavalt. Päästjad peavad olema füüsiliselt ja vaimselt vormis. Sa pead läbima koolid, pead läbima pidevalt õppuseid, ametialaseid harjutusi ja hindamisi. Kui sa neid ei läbi, siis sa ei saa sellel ametikohal tööd teha. Nõuded on väga kõrged… Meie eesmärk peab Eestis olema, et päästjate palk peab olema 20 protsenti Eesti keskmisest palgast kõrgem. See oleks palk, mil me saame rääkida, et päästjate tööd väärtustatakse.
Mida on pea- või siseminister selle peale kostnud?
Ma kohtun tihti kõikide Eesti erakondade esindajatega. Kõik ütlevad, et see on tõsine mure. Selle päästjate palga tõstmiseks ja süsteemi korrastamiseks läheb suurusjärgus 24 miljonit eurot. Jah, see on suur raha. Aga kui laiemalt vaadata, siis tegelikult, oleme ausad, see pole nii suur raha, et teha kõik korda ja liikuda edasi. Ühesõnaga, 24 miljonit ei ole nii suur summa – kui tõsiselt tahta probleemi lahendada.
Paraku on aga nii, et erakonnad muretsevad, mõistavad, enda sõnul isegi pingutavad, ja tuleb palgalisa… kolm protsenti! Aga kui me räägime tõesti tuntavast palgatõusust – nii 15–20 protsendist –, siis sellist ei ole olnud.
Ja ei paista ka?
Ma paneksin siiski kõigile veel kord südamele, et see on vajalik. Meie motiveerime oma töötajaid hea keskkonnaga, väärtustame neid ja pakume motivatsiooni missiooniga tööl. Nad tahavad päästa. Äsjase ränga juhtumi puhul tahan öelda, et meie asi on haiglas olevate inimeste ja nende perekondade toetamine, kolleegide moraalne toetamine. Nii palju, kui seda on võimalik teha.
Riik koos Euroopa Liidu rahastusega on hästi panustanud päästjate varustusse ja ka uutesse hoonetesse. Selleks on raha leitud ja leitakse veel. Aga palga osas ei saa paraku kuidagi kännu tagant välja.
Kui sotsiaalsetest tagatistest rääkida, siis aastast 2023 kaovad päästjatel ära mitmed sotsiaalsed tagatised, mis täna veel kehtivad. Näiteks võimalus pääseda varem pensionile. Asi on selles, et päästjad ei suuda tihtipeale nn normaalse pensionieani töötada. Nende füüsis ja tervis murduvad tööga sedavõrd, et nad on sunnitud teenistusest varem lahkuma. Kui nad sel põhjusel varem teenistusest lahkuvad, siis peagi nad enam riiklikku kompensatsiooni ei saa. See pole normaalne. Need on sellised küsimused, mis on tõsiselt üleval ja tuleks kiiremas korras korda teha. Aga need asjad saavad vaid siis korda, kui riigikogu koputab õigetele seadusemuudatustele.
Kuidas päästeamet kärbetele vastu läheb?
Väga sagedasti ma kohtan seda, et ärge asju ostke, ostke vähem töövahendeid. Kas see tähendab, et ostame vähem kiivreid päästjatele, demineerijatele; ostame vähem kaitseriietust ja vähem autodele kütust ja kindlustust. Kuidas see käib – ostame vähem kindlustust? Ma ei tea, et saaks osta autole pool kindlustust. Või ostame pool kütust, aga sõidame sama sageli väljakutsetele. See pole ju võimalik. Lõpuks sõltub sellest, kui palju tuleb kärpida – ja seda tuleb paraku teha töötajate arvu vähendades.
Loora-Elisabet Lomp
Postimees