Päästeamet korraldab tööd ümber – EPL intervjuu Päästeameti peadirektoriga

Päästeametis tulevad muutused. Näiteks tõmmatakse pea poole võrra kokku operatiivkorrapidajate süsteemi. Miks?

Päästeamet on keskmiselt iga viie aasta tagant võtnud ette struktuuride korrastamise. Nii oli 2011. aastal ja 2015–2016. aastal. Väiksemaid muutusi tehakse kogu aeg ja see on normaalne. Miks seda teha? Sellepärast, et me peame vaatama, milline on väliskeskkond, milline on julgeolekukeskkond ja milline on Eesti inimese ootus meile.

Päästeametile on tulnud ülesandeid juurde, eelmisel aastal lisandus regionaalne kriisikoordinatsioon ja sellest aastast lisandus riiklikult evakuatsiooni korraldamine nii väiksemate kui ka julgeolekukriiside korral. Peab otsustama, mida teha, aga ka seda, mida mitte teha – ehk peame millestki ka loobuma. Eestlasele on omane tahe olla hästi tubli ja soov veel rohkem teha, nii et valikud on alati rasked ja loobumine on üks raskemaid asju.

Me kaotame Viljandis, Järvamaal, Rakveres, Haapsalus ja Võrus korrapidamisgrupid ja Saaremaal korraldame operatiivkorrapidamise ümber koduse valve süsteemile. Operatiivkorrapidajad jäävad alles Hiiumaal ja regioonikeskustes ning neile on lisaks veel kõrgema tasandi korrapidajad koduses valves.

Mida operatiivkorrapidajate kaotamine tähendab mulle kui majaomanikule, kui minu maja peaks süttima?

See ei puuduta üldse päästekomandosid ega esmast reageerimist, millega inimene kokku puutub.

Operatiivkorrapidajad sekkusid, kui koordineerimist vajas suurem õnnetus. Kuidas sellistes olukordades nüüd toimitakse?

Suuri sündmusi, kus operatiivkorrapidajad käivad, juhtub enim Tallinnas, Harjumaal, Tartus, Ida-Virumaal ja Pärnu piirkonnas, kuhu korrapidajad alles jäävad. Mujal Eestis on selliseid sündmusi palju vähem. Probleem oli vanasti selles, et meeskonnajuhtide kvalifikatsioon selliseks juhtimiseks oli madal, aga nüüdseks oleme seda parandanud ning investeerinud sinna aega ja raha. Praegu juhitakse 98% või isegi veidi rohkem sündmusi päästemeeskonna vanemate poolt.

Päästemeeskonna ja päästetööde juhtimise oskused ning see, kuidas politsei ja kiirabiga koostööd teha, on läinud nii palju paremaks, et oleme pikka aega vaadanud, et kui meil on vaja leida enda seest ressurssi juurde, siis operatiivkorrapidajatest loobumine ei mõjuta ei komandode võrgustikku ega reageerimist. Oleme seda otsust pikalt kaalunud. Alati on riskid, aga me oleme asutus, kes pidevalt riskide hindamisega tegeleb. Tagasilööke võib tulla ja siis peame neid kompenseerima.

Oletame, et Koerus puhkeb suur tulekahju, kuhu oleks tulnud Paide operatiivkorrapidaja. Kui seal nüüd enam pole, siis kust operatiivkorrapidaja sündmuskohale tuleb?

Tallinnast.

Mitu operatiivkorrapidajat Tallinnas on?

Tallinnas on pidevalt valves kaks inimest, kelle professionaalne tase on väga kõrge.

Aga kui samal ajal süttib suur tulekahju Lasnamäel, ja siis veel raske õnnetus Jõelähtmes?

Siis tuleb kümne minutiga koduvalvest selle regiooni vastutav korrapidaja. Või ka teisest regioonist, kui vaja.

Aja jooksul on suurte sündmuste osatähtsus langenud, sest me suudame rohkem ennetada. Probleem ongi pigem selles, et kui räägime näiteks Haapsalust, siis seal on selliseid suuri päästesündmusi nii vähe, et operatiivkorrapidajatel on oma professionaalset taset väga raske hoida. Kui aastas on 5-6 sündmust, siis ta ei oskagi seda enam väga hästi teha.

Kiuslik küsimus, aga ma lihtsalt pean seda küsima. Kui 98% juhtudest pole operatiivkorrapidajat vaja, siis mida nad tööajal teevad? Lahendavad ristsõnu?

See on kiuslik küsimus jah… Mis nad teevad? Nende ülesanne pole ainult sündmustele reageerimine, nad ka korraldavad õppusi, dokumentatsiooni, operatiivkaarte. Asemele tekib nn päevase ametiga ehk kaheksatunnise tööpäevaga inimene, kes hakkab neid ülesandeid täitma. See on isegi tõhusam, nagu me nägime 2015. aastal kaotatud operatiivkorrapidajate puhul (vt kõrvallugu), sest valves oleva töötaja tähelepanu on hajutatum.

Kui palju inimesi ümberkorralduste tõttu ametita jääb?

Operatiivkorrapidajad on väga hea väljaõppega ja meil omakorda on puudus esimese tasandi päästemeeskonna vanematest, nii et enamikele pakume meeskonnavanema või komandopealiku kohta. Kuidas täpselt läheb, sõltub konkreetsetest läbirääkimistest. Ümberkorraldamine ei puuduta ainult operatiivkorrapidajaid. Muudame ka ohutusjärelvalvet ja ennetusvaldkonda. Samuti liidame päästepiirkondi ja viime osad väiksemad komandod ühe komandopealiku juhtimise alla. Kokku puudutavad muudatused umbes 70 ametikohta ja neist võib olla paarkümmend inimest, kellele meil pole pakkuda tööd. Aga see-eest, kui liidetud ametikohtadel on rohkem vastutust, saame tõsta ka palka. Ja me pole saanud kaheksa tundi päevas ametis olevate töötajate palkasid tõsta kolm aastat!

Kui palju palgatõusu saate lubada?

See on erinev. Kui näiteks kaks piirkonda läheb ühe juhtimise alla, siis on palgatõus on suurem. Peame vaatama ka sisemist õiglust. Sageli kuulen, kui tähtis on eesliin. Aga kui ohutusjärelevalve inspektor teeb head tööd, on õnnetusi vähem. Tema töö on väga tähtis! Kui tehnik teeb head tööd, on autod korras ja meeskond saab alati välja sõita. Ka tema töö on väga tähtis!

Kui me sel aastal ümberkorraldusi ei teeks, siis juhtuks valvekoosseisuga see, et meeskonnavanem saab sama palju palka kui järgmine aste ehk komandopealik. Tema on aga selleks käinud koolis, et seda meeskonda juhtida, ennast täiendatud. Kui palgavahe valvekoosseisuga on olematu, siis on probleem, et ei leia enam inimesi, kes selle vastutuse võtaks.

Millised päästepiirkonnad ühendate ja miks?

Harjumaa päästepiirkonnas elab pool Eesti elanikkonda, aga Põlvamaal, noh, tuntavalt vähem, ja ka komandosid on vähem. Piirkonnajuht korraldab komandode tööd, aga tegeleb ka ennetuse ja järelevalvega, korraldab suhtlust kohalike omavalitsuste ja vabatahtlike päästjatega. Kui me väiksemad päästepiirkonnad liidame, teeme need juhtimise mõttes ühetaolisemaks, ühtlustame töökoormust ja saame ka vastavalt natuke rohkem palka maksta. Liidame Järva ja Rapla, Viljandi ja Valga, Jõgeva ja Tartu, Põlva ja Võrumaa päästepiirkonnad.

Mis muutub ennetustöös?

Praegused ennetajad peavad olema rohkem suunatud uutele lahendustele, kuidas inimesi mõjutada. Me saame muuta kas inimeste käitumist või tema keskkonda. Füüsilist keskkonda ei saagi inimene kahjuks alati ise muuta – seda võivad mõjutada vanus, rahaline seis või muud probleemid.

Me peame profileerima, et paremini aru saada sellest, keda peame mõjutama ja kuidas. Või teise meetodina – kui inimene ise valikuid ei tee, siis kuidas saame teha midagi tema eest.

Hea näide on inimene, kes suitsetab toas. Tal kas ei ole suitsuandurit või kui on, siis ta võtab selle maha, sest see hakkab pröökama. Meie asi on välja mõelda andur, mis talle sobib! Ja see on meil juba arendamisel koostöös Taltechiga.

Suitsuandur, mis sigaretisuitsu peale ei reageeri? Äge!

Jaa! See on Eesti innovatsioon! Me võime ju tahta inimest muuta, aga kui ta kavatseb voodis suitsetada, siis ta ka seda teeb. Aga lisaks andurile saame meie ehk organiseerida talle ka mittepõlevast materjalist voodipesu ja teki.

Eelarvekärpe tõttu pidite lõpetama „Kodud tuleohutuks” programmi. Hinnanguliselt 5000-6000 tuleohtlikku kodu jäid abita.

Jah, neid on palju. Igal aastal käime 20 000 kodus ja nende andmete põhjalt saame öelda, et võib-olla isegi rohkem kui 6000. Ma loodan, et tulevikus tuleb see programm tagasi, aga sel aastal pidime loobuma.

Kas saate välja öelda, et sel aastal võib seetõttu rohkem tulekahjusid tulla?

Kindlasti mõjutab. Aga loodan, et poliitikud leiavad selleks uuesti vahendid ja programm läheb 2023. aastal jälle käima. Ühiskonnas räägitakse palju reageerimisest, aga kõige tähtsam on ju tegelikult ära hoidmine!

Minu jaoks on täiesti arusaamatu, kui räägitakse eesliinist… Päästeametis on kõik eesliinil! Kõik pingutavad selle nimel, et kogu masinavärk toimiks ja siin ei saa öelda, kes on tähtsad ja kes on vähem tähtsad. Üks ohutusjärelevalve inspektor võib päästa aastas rohkem inimesi kui üks päästekomando kümne aasta jooksul, sest tema tagab, et tema läbi vaadatud ehitusprojektid oleks ohutud. See mõjutab turvalisust väga palju, aga on nähtamatu töö, millest eeldatakse, et see lihtsalt on tehtud. Tegelikult peab selle nimel väga pingutama.

Sageli on kuulda mõttekäiku, et minu maja on üksnes minu asi. Aga kui sinu majas käib veel inimesi, ei ole see ainult sinu asi. Sinu külalistel on põhiseaduslik õigus ellu jääda! Levinud on suhtumine, et tuleohutust tuleb jälgida, sest päästeamet tahab. Ei ole nii. Või - jah, päästeamet tahab muidugi, aga mitte enda pärast, vaid sellepärast, et Eesti inimene jääks ellu, et sinu külaline jääks ellu või sellepärast, et sinu ettevõte toimiks pikalt ja su tehas ei põleks maha.

See on üks väga oluline asi, millega päästeamet tegeleb ja kus peame oma võimeid hoidma. Ehitusturg läheb samal ajal eest ära, projekte tuleb meeletult. Kogu aeg mõtleme, et nüüd on lagi, aga ei, ikka tuleb neid veel rohkem. Paneme sinna tohutu energia, sest me ei saa öelda, et me vaatame projekti läbi alles poole aasta pärast. Ja ikkagi inimesed vahel ütlevad, et see on „mõttetu kontor”. Aga just see mõttetu kontor tagab, et sa lähed kaubamajja ja sul on seal turvaline, et su laps läheb kooli ja tal on seal turvaline. Aga see töö oleks justkui mõttetu!

Reageerimine on tähtis, aga veel tähtsam on ärahoidmine ja ma ei taha leppida – ega kavatsegi leppida! – ,et meil oleks justkui ühed töötajad tähtsamad kui teised. On suhtumine, et kui inimene töötab komandos, on ta tähtis, aga kui ta läheb kooli, õpib ja saab komandopealikuks ning asub kontoris tööle, on ta mõttetu. Samas temast sõltub, keda värbab ja milline on meeskonna motivatsioon. Ja kui ta õpib veel juurde, läheb ülikooli ja õpib inseneriks ning hakkab tööle ohutusjärelevalve inspektorina, on ta ikkagi mõttetu...

Paberimäärija…

Jah! Paberimäärija! Minu jaoks uskumatu, primitiivne lähenemine. Ja see suhtumine avaldub ka selles, et kui küsin palkasid, on mul raske sellele tasandile raha saada. Sest see tasand tundub mõttetu. Aga see pole okei. Selliseid inimesi tahetakse paljudesse kohtadesse tööle, ja ma pean konkurentsiga kaasas käima, sest ma ei saa endale lubada, et ta ära läheb.

Nii et võib öelda, et paljuräägitud päästjate puuduse asemel on kõige kriitilisem koht tegelikult nn kontoris?

Jah, võib nii öelda küll.

Sel aastal me vaatame väga tõsiselt otsa näiteks kodukülastustele. Komandod teevad kodunõustamisi, aga meile tundub, et need ei ole selliselt efektiivsed. Sel aastal me analüüsime seda väga põhjalikult. Kuidas me seda teeme? Kuidas oleks parem? Kuidas õpetada oma inimesed välja veel paremini, et tabada käitumismustreid ja mõjutada inimeste valikud. Ja umbes kolmest inimesest kontoris sõltub, kuidas 4000 kutselist ja vabatahtilkku päästjat kodunõustamisi teevad.

Tuuli Jõesaar

Eesti Päevalehe ajakirjanik