Peadirektor Kuno Tammearu kõne Riigikogus

20. oktoobril toimus Riigikogus olulise tähtsusega riikliku küsimusena arutelu teemal „Päästeameti elanikkonnakaitse plaan – probleemid, lahendused ja inimesed“. Päästeametist tegi ülevaate peadirektor Kuno Tammearu, kelle kõnet saad lugeda siitsamast.

Austatud istungi juhataja, hea minister, õiguskomisjoni esimees, lugupeetud rahvaesindajad, kõik kuulajad saalis ja veebiülekande jälgijad.

Enne olulise tähtsusega riikliku küsimuse juurde asumist soovin tänada riigikogu õiguskomisjoni ja juhatust, et täna siin riigikogu suures saalis on teemaks elanikkonnakaitse. See on olulise riikliku tähtsusega küsimus ja puudutab kõiki Eesti inimesi!

24. veebruaril muutus maailm põhjalikult. Nihkeid on olnud ka varem, aga sellisel moel ei ole meie neid lähiminevikus tunda saanud. Seoses vene vägede sissetungiga Ukrainasse ja täismõõtmelise sõjaga algas ka Eestis riigikaitseajastu.

Oleme oma riiki arendanud 30 aastat, elanikkonnakaitsega oleme tegelenud viimastel aastatel ja sõjaks valmistumisega vaid 10 kuud. Meil on 30 aastane võlg elanikkonnakaitse arendamises. Mäletan, et mitte väga kaua aega tagasi toimusid arutelud erinevatel kriisireguleerimise platvormidel, kus peamine suund oli valmisoleku loomine loodusõnnetusteks ja inimtekkelisteks katastroofideks. Sõda Euroopas ja eriti Eestile kallale tungimise retoorika oli välistatud. Sellist asja ei saa juhtuda, ütlesid paljud. Aga Venemaa sõjategevus Ukrainas avas me silmad ning pani ümber hindama põhimõtteid, mille alusel oleme seni oma valmisolekut kasvatanud. Ja näitas eriti selgelt kätte, et oht Eesti iseseisvusele, riigile ja inimestele on reaalne. Turvalisusest ja julgeolekust on saanud esiväärtus ja nii peab see ka jääma. Pole mõtet arvata, et sulgedes silmad ja need taas avades on see oht kusagile kadunud – Venemaa ei kao meie kõrvalt. Oluline muutus on aga see, et näeme selgelt Ukraina brutaalset ja hävitavat kogemust. See on aluseks meie riigi valmisoleku kasvatamisel.

Elanikkonnakaitse kujundamiseks eesmärgiks on see, et Eesti inimesed jääksid kõikides kriisides ellu. Elanikkonnakaitse on sõjalise riigikaitse oluline täiendus ning koosmõjus kujunebki laiapindne riigikaitse. See on sünergia, mis tekib ja kasvab ühistest probleemidest, lahendustest, eesmärkidest ja tegevustest. Ukraina sõjakogemuse tõttu näeme, kui oluline on kaitsta elanikke ja samaväärselt ka neid abistavaid reageerijaid.

Sõda on kõikide kriiside summa, aga inimeste valmisolekut kasvatades tuleme riigina paremini toime ka tsiviilkriisides, näiteks loodusõnnetuste ja inimtekkeliste õnnetuste korral. Meie põhjanaaber on siinkohal eeskujulik näide. Kuid erinevalt Soomest, kus elanikkonnakaitsega on tegeletud juba aastakümneid, ja arvestades tänast julgeolekuolukorda, on meil kiire. Seetõttu peame oma elanikkonnakaitse ehitusel olema nutikad, targad ja võimalikult ressursisäästlikud.

Kriisist rääkides tekib alati küsimus, kuidas valmistub riik? Tegelikult peab küsima iseendalt, kuidas mina – inimesena, kogukonnana, ettevõttena, kohaliku omavalitsusena – valmistun. Igaühel tuleb mõelda, kuidas ta saab hakkama ilma elektri, vee ja kanalisatsioonita, interneti ja sideta ning kus on tema varjumiskoht. Ka ettevõtetel ja mittetulundusühingutel on vastutusrikas roll oma töötajate, tarbijate ja liikmete valmisolekul.

Meie uuringud näitavad, et kriisideks on valmis 15% elanikkonnast ja seda on ilmselgelt vähe. Tegelikult saaks kriisideks valmis olla 70% elanikest ning omavalitsus ja riik peaksid toetama ülejäänud 30%, kes tulenevalt oma east või sotsiaalsest olukorrast ei saa luua kriisivalmidust. Peame palju rohkem viima inimesteni teadlikkust ja muutma nende käitumist. See tähendab kooliprogrammide täiendamist, kampaaniaid, infomaterjale, juhiseid, kohtumisi, koolitusi jne.

Erasektori ja mittetulundusühingute panust meie valmisolekusse ei saa alahinnata. Ettevõtetel on suur vastutus nii oma töötajate kui ka teenuste tarbijate ees. Valmisolekut tuleb luua ühiselt. Nii teie, austatud Riigikogu, täidesaatev võim ja tema asutused, erasektor, kohalikud omavalitsused ja inimesed kui ka loomulikult päästeamet.

Päästeametist on tänaseks kujunemas elanikkonnakaitse asutus, mis paikneb olulisel kohal laiapindses riigikaitses.

2015. aastast on Päästeametil ja päästevõrgustikul strateegia, mis nägi ette elanikkonnakaitse vajadust ja arendamist. Sõjaohust siis veel ei räägitud. Sel ajal oli kogu ühiskonnas sõjaeitamise faas. Militaarmaailm muidugi valmistus sõjaks, aga ka nende toonased ohuhinnangud ei näidanud seda lähiaastate reaalse võimalusena. Päästeamet keskendus seega elanikkonnakaitsele õnnetuste ja katastroofide korral. Läbitud etappide tulemus on aga see, et päästeameti usaldus Eesti inimeste hulgas olnud väga kõrge.

Tervelt 95% Eesti elanikest teab, et päästeametile saab loota. Selline usaldus pole tekkinud õhust. Oleme selle nimel palju vaeva näinud. Usume, et põhjuseks on nii näoga inimeste poole olemine, särasilmsed töötajad, selged strateegilised eesmärgid kui ka igapäevane tegevus inimeste ohutuse hoidmisel.

Päästeamet on alati olnud olnud õppimishimuline organisatsioon. Oleme õppinud nii teiste kogemustest, iseenda tegemistest kui ka tehtud vigadest. Jälgime hoolikalt seda, mis toimub meie ümber nii siinsamas Eestis kui ka lähiriikides. Teeme järeldusi ning prognoosime arenguid ja keskkonna muudatusi. Valmistuda tuleb järgmiseks sõjaks, mitte eelmiseks, ütlevad ka kaitseväelased. Päästeameti elanikkonnakaitse ongi suunatud vaatega tulevikku. Ühelt poolt on see heidutus, teiselt poolt valmisoleku kasvatamine oma inimeste kaitsmiseks ja juhuks kui sõda peaks laienema ning Eestit otseselt puudutama.

Elanikkonnakaitsel ongi neli tasandit, kuhu paigutub kogu ühiskond. Kõige tähtsam ja esmane tasand on inimene, tema teadlikkus, oskus tegutseda kriisides ning 7-päevane iseseisev toimetulek. Sealsamas kõrval asub kogukond, näiteks külakogukonnad, korteriühistud ja muud väiksemad ühendused, aga ka ettevõtted. Inimeste vahelise koostöö väljundiks on ühine toimetulek kriisides. Kolmas tasand on Eesti omavalitsused, mis tagavad esmatähtsate teenuste toimepidevuse ja kujundatavad kohapealse kriisideks hakkamasaamise. Neljas, riiklik tasand, kujundab vajaliku seadusruumi ja jätkusuutliku rahastamismudeli kolme esimese tasandi jaoks. Samuti on riigi ülesanne anda elanikele infot, nõu ja abi.

Peame oma inimestega – elanike, ettevõtete ja omavalitsustega – rääkima, millised ohud meid ähvardavad. Sageli öeldakse, et hirmutame sellega inimesi, kuid minu kindel veendumus on, et teadlik inimene ei karda, vaid oskab kriisides käituda õigesti. Tegutsemine maandab hirme. Igaüks saab liituda Eesti turvalisust tagava organiga, olgu see siis kaitseliit või naiskodukaitse, hakates vabatahtlikuks päästjaks või abipolitseinikuks. See annab inimesele kriisirolli ja aitab paremini ette valmistada nii iseennast kui ka tagada, et meie riik saab kriisides hakkama.

Oleme tugevad vaid siis, kui igaüks teeb oma osa ja natuke rohkem.

Päästeamet on inimese, kogukonna ja omavalitsuse tasandi valmisoleku koordinaator, ühendaja ja esindaja neljanda, ehk riigi tasandi ees.

Elanikkonnakaitse ja kriisideks valmistumine on nüüd Päästeameti pärisosa. Väga head algtingimused selleks on olemas: tahe, teadmine ja ka esmane rahastus. Meie ühtne vabatahtlike ja kutseliste päästevõrgustik on samuti väga hea. Aga nagu kogu ühiskond, ei ole me valmis sõjalistes kriisideks toimetulekuks.

Käesolev aasta on ajalooline, sest esmakordselt otsustas Vabariigi Valitsus eraldada sihtotstarbeliselt raha elanikkonnakaitse tõhustamiseks. Kokku on see summa 46 miljonit eurot, mille eest päästeamet rajab elanikkonnakaitse vundamendi ning hakkab viima ellu inimese olulisemaid lahendusi turvalisuse jaoks.

Esmalt peame oluliseks ohuteavitust. Ohualal asuvale inimesele antaks teavitus SMSiga, raadios või televisioonis, aga ka sireenidega. Ukraina sõjakogemuse näitel on õigeaegne ja tõhus teavitus olnud elupäästvaks lahenduseks. Koos kohalike omavalitsustega rajame 22 Eesti linnas sireenide võrgustiku. Aasta lõpuks valmib asukohapõhise ohuteavituse süsteem. Samuti arendame naiskodukaitse loodud äppi Ole Valmis, mille kaudu saavad inimesed infot, nõu ja abi erinevateks olukordadeks valmistumiseks ja nendes käitumiseks. Inimeste postkastidesse jõuab ka Ole Valmis brošüür, kus on juhised inimestele, kuidas saada hakkama olukorras, kus esmatähtsad teenused ei toimi.

Seejärel tagame inimestele võimaluse õhurünnakute eest varjuda ehk kujundame avalikud varjumiskohad. Praeguseks oleme koostöös omavalitsustega tähistanud avalikud varjumiskohad, kuhu mahuvad tuhanded inimesed. Siit tuleb aga jõudsalt edasi liikuda. Ka eluhoonete keldrid tuleb selle pilguga üle vaadata, et igal Eesti elanikul oleks koht, kuhu varjuda.

Valmistame ette ulatuslikku evakuatsiooni ja moodustame esmased varud. Tänase seisuga on evakuatsioonikohad olemas 50 000 inimesele 245-s erinevas asukohas. See on 4,5 protsenti elanikkonnast. Järgmisel aastal korraldame üleriigilise evakuatsiooniõppuse, kus on osalejaid kõikidelt elanikkonnakaitse tasanditelt ning harjutame 5000 inimese evakueerimist ja ajutist ümberpaigutamist evakuatsioonikohtadesse.

Omavalitsuste kriisideks valmisolek on olnud rahaliselt katmata. Tänu sel aastal eraldatud rahale kujundasime riikliku toetusmeetme kohalikele omavalitsustele nende kerksuse tõstmiseks.

Ka päästeamet ise vajab tõhusamat valmisolekut. Kahe aasta jooksul suurendame märkimisväärselt päästeameti varingupääste, demineerimise ja esmaabi võimekust. Seeläbi tõstame päästevõrgustiku toimepidevust ning kriitiliste päästeteenuste osutamise kvaliteeti ja kvantiteeti.

Täna kokkulepitud riigieelarve strateegia järgi lõpeb elanikkonnakaitse rahastamine 2024. aastal ja kahe aastaga üles ehitatud võimekused jäävad rahalise toetuseta. Neid ei saa edasi arendada ega ülal hoida.

Tänaseks on meile selge, et saame küll vajalikke tegevusi alustada, aga tegemist on siiski projektipõhise lähenemisega, mis ei taga head tulemust pikka perspektiivi ja vajadusi arvestades. Vaadates Soome näidet, siis nende elanikkonnakaitse põhineb pikaajalises planeerimises ja süsteemses rahastuses. See on kulukas protsess. Sarnaselt riigikaitsele peab ka elanikkonnakaitse saama ühiselt kokku lepitud strateegilised eesmärgid ja püsirahastuse. Võime olla uhked, et meie kaitsekulud on 2,8% SKP-st.

„Selleks, et siseministeeriumi valitsemisala asutused oma ülesannetega toime tuleksid, tuleb riigikaitse arengukavas ja julgeolekupoliitika alustes fikseerida ära sarnane põhimõte sõjalise riigikaitsega, et saaks teha pikaajalisi arendusi. Kui sõjaline osa riigikaitsest peab olema vähemalt 3% SKPst, siis mittesõjaline võiks igal aastal moodustada 0,5% SKPst. Ehk 140 miljonit eurot. See ei ole sõjalise eelarve kõrval kättesaamatu ambitsioon.“ Nii ütles riigikaitsekomisjoni esimees siinsamas saalis 11. oktoobril.

0,5% SKP-st annaks võimaluse planeerida ja arendada elanikkonnakaitset nii, et riik peaks vastu kõikidele kriisidele, sealhulgas sõjale. Loomulikult on see põrand! Ehk madalaim võimalik elanikkonnakaitse rahastamise tase.

Elanikkonnakaitse arendamiseks on jätkuv lisavajadus minimaalselt 50 miljonit eurot igal aastal. See on püsikulu. Üks osa sellest kulub päästeameti toimepidevuse hoidmisele, teine inimeste, kogukondade ja omavalitsuste valmisoleku tõhustamisele. Kui näiteks avalike varjumiskohtade kohandamine on juba töös, siis vaja oleks varjumiseks korrastada ka kortermajade keldrid, luua toimiv ohuteavitus, aga miks mitte vastu võtta ka seadus, mis nõuab varjendite loomist kõikidele uusehitistele. Ka omavalitsused vajavad jätkuvalt tuge oma elanikkonnakaitsega seotud ülesannete täitmiseks ja parim võimalus selleks on kokkulepitud püsirahastus.

Hea riigikogu, kinnitan teile, et elanikkonnakaitset ei saa teha ühekordse investeeringuga. Kindlust vajavad nii kaitstavad kui ka kaitsjad. Tahaplaanile ei saa jätta ka päästeameti teisi tegevusi. Hoidmist ja arendamist vajavad ohutusjärelevalve, ennetus, päästekomandod ja igapäevane päästmine. Kodude tuleohutus ei parane iseenesest ning toetamist vajab ka vabatahtlike tegevus. Inflatsioon mõjutab suurelt meie igapäevaelu ning päästevõrgustiku baaseelarve kasv on vältimatu.

Arvestades tänast hinnatõusu, vajadust kärpida päästeameti kulusid 2024. aastal ja tarvidust pidada üleval loodud võimeid, on järgmisel riigikogul ja valitsusel sisuliselt kaks valikut – kas eraldada Päästeametile juurde eelarvelisi vahendeid või olla valmis selleks, et Päästeametil tuleb 2024. aastal kärpida päästevõrgustikku. See tähendab komandode sulgemist.

Siiski ei ole rahastamine ainus tegevus, millega turvalisust ja elanikkonnakaitset tõhustada. Oluliselt tihedamaks tuleb muuta kaitseväe, kaitseliidu ja päästeameti ühisosa planeerimisel ja õppustel. Elanikonnakaitsesse saavad oma osa anda – ja annavadki – paljud ministeeriumid ja ametiasutused, sest vaja on tagada energiajulgeolek, tervishoiukorraldus, varud, side toimimine, psühholoogiline kaitse ja paljud muud elutähtsad teenused, mis tagavad inimestele hakkamasaamise ja ellujäämise kriiside korral.

Riigikantseleis on valmimisel tsiviilkriisideks valmisoleku ja riigikaitse seadus, mis uuendab elanikkonnakaitse seadusraami ning sätestab vajalikud õigused ja kohustused. Selle seaduse koostamine, jõustamine ja rakendamine on üks olulisemaid seadusloomega seotud väljakutseid.

Kerksuse saavutamiseks tuleb muuta kriisijuhtimise süsteemi. COVID pani kriisijuhtimise põhiraskuse terviseametile, sõjapõgenikud sotsiaalkindlustusametile. Nende asutuste kriisijuhtimine on täna palju parem, kui see oli enne kriisi. Meil puudub aga kindel teadmine, milline on järgmine kriis ja kuidas see Eesti ühiskonda puudutab. Me ei tea ka seda, millise ametiasutuse kriisijuhtimise võimekust tuleb eelisarendada. Mõistlik ja ratsionaalne on minna üle süsteemile, kus valmisolekut loovad kõik, aga kriise juhivad need asutused, kellel on vastav ettevalmistus, teadmised ja kogemus ehk poliitilisel tasandil kokku lepitud kriisi juhtivasutused, kes loovad ja arendavad selleks vajalikke võimekusi, kasutavad neid ja võtavad ka vastutuse.

Päästeamet on üks asutus, kellel on vastav kriiside lahendamise kogemus ja valmidus sellise vastutuse kandmiseks.

Lugupeetud kuulajad!

Päästeteenistujate madala ja tööturul konkurentsivõimetu palga teema on igivana, kohati lausa narratiiviks muutunud. Elanikkonnakaitse asutuseks saamine näitab riigi usaldust ja päästeameti üha kasvavat vastutust. Ja nüüd hakkas sellele järele jõudma ka palk. Tänan igaüht, kes usub, et pääste väärib õiglast palka. 36protsendiline palgatõus on suurim Päästeameti ajaloos.

Usun, et kui teie olete sellega algust teinud, siis küllap riigikogu järgmine koosseis seda jätkab, et jõuaksime tulemuseni, kus madalaim päästepalk on 120% Eesti keskmisest. Ja niimoodi saame klaariks vana võla, mis Eesti riigil oma päästjate ees on.

Julgeolekuolukord ei lähe paremaks. Kliimamuutused, ekstreemsed ilmastikunähtused ning vihane ja ettearvamatu naaber ei kao kuhugi. Kvaliteetse elukeskkonnaga alasid ja ressursse jääb vähemaks. Me ei saa muuta oma geopoliitilist asukohta. Meie vasturelv on ühtsus, tarkus, leidlikkus ja teadlikkus. Ja me oskame seda kasutada.

Jumala auks, ligimese kaitseks!

Kuno Tammearu
peadirektor

Videosalvestist istungist saab vaadata Riigikogu YouTube’i kanalil.