Kümne aasta jooksul on kodulähedased veekogud nõudnud sadu inimelusid. Väikelapsed upuvad sageli koduõuel või selle lähistel.

Kevadsooja saabudes veedavad paljud pered aega värskes õhus, liigutakse looduskaunitesse paikadesse, suvilatesse ja koduõuedesse. Pere pisemad on harjunud päikeselise ilma korral hullama neile valmispandud basseinides ja vannides, kodutiigidki mõjuvad lastele magnetina.

„Väikelastel on sageli soov kõike ise järele proovida, katsuda, maitsta, loopida, igale poole ronida ning seetõttu võivad nad kergesti õnnetustesse sattuda,“ ütleb ennetustöö osakonna ekspert Mikko Virkala. „Avalikes randades, kus võõra keskkonna tõttu on oht lapse kadumiseks suurem, on harjutud lastel rohkem silma peal hoidma. Kodune õueala tundub aga sageli turvaline ja võib tekkida olukordi, kus järelevalveks tundub piisavat sellest, kui teiste toimetuste kõrvalt aeg-ajalt veendutakse, et laps on vaateväljas,“ sõnab Virkala.

Reeglina on väikelapsed väga impulsiivsed, mistõttu võib rahulikult mängiv laps hetkega meelt muuta ja ohtu sattuda. Õnnetused juhtuvad ootamatult ja kiiresti – uppumiseks pole tarvis enamat, kui vee läheduses paariks minutiks laps silmist lasta. „Uppumine on üldjuhul vaikne sündmus,“ hoiatab Virkala, „karjumise ja appihüüdmiseta, sest hingamisteedesse sattunud vee tõttu või kõrikrambi korral ei ole see füsioloogiliselt võimalik.“

Vette kukkumise vältimiseks tuleks kodused veekogud võimalusel aiaga piirata. Avatud kaevud tuleb kinni katta ja järsud kaldad tasub teha prügist puhtaks – nii hoiab ära libisemised. Ohtlikud võivad olla ka veega täidetud kastmistünnid ja muud veeanumad – ka need peavad olema kaetud.
Mullu uppus Eestis üks laps, aastal 2017 uppus aga neli last, kellest kolm olid alla 6–aastased. Kõik nad uppusid kodukeskkonnas, kui olid jäetud vaid hetkeks järelevalveta.