Tuletõrjesport

Eesti tuletõrjespordil on pikaajalised traditsioonid, mis eksisteerivad juba vähemalt 80 aastat. Kõikides vabatahtlikes tuletõrjeseltsides, mille algusaastad langevad 18 sajandi lõppu, hakati algusest peale tähelepanu pöörama tuletõrjujate füüsilisele ettevalmistusele. Nõudis ju vee ja käsipritside kohaletoimetamine suurt jõudu ja vastupidavust. Ronijad pidid aga olema painduvad ja oskama osavasti ronida redelitel ja päästenööridel. Selleks korraldati regulaarselt harjutusi, kus tuletõrjujad said nii füüsilist kui ka erialast ettevalmistust.

20. sajandi alguses võeti kavva redeliga ronimine ja päästeharjutused, mis seisnesid selles, et tuletõrjemajade torniakendest või majade kõrgematelt korrustelt hüpati päästelinale või laskuti mööda presenttoru alla.

Aastatega tuletõrjujate pere kasvas, õppused muutusid sisukamateks ja kontrollülevaatused omandasid üha rohkem võistluse iseloomu. Tuletõrjeühingutes hakati tegelema kehakultuuri ja spordiga. Sporditegevus sai õige hoo sisse siis, kui küsimusega hakkas tegelema Eesti Üleriikline Tuletõrje Liit ja mis 14. septembril 1928 kutsus oma ringkirjas üles spordile rohkem tähelepanu pöörama.

Mitmete spordialadega tegelemine andis tuletõrjujatele küll hea füüsilise ettevalmistuse, kuid ei lihvinud nende töövõtteid. Selle eesmärgi saavutamiseks hakati harrastama spordiala, millel üksikharjutused moodustasid sisult tuletõrjuja tegevuse tulekahju kustutamisel (võistlushargnemine ja teatejooks kustutusvahenditega, ronimine köiel ja redelitel, voolikuliinide loomine, tulekollete kustutamine jne). Kõike seda tehti tuletõrjuja riietuses koos selle juurde kuuluva varustusega. Tekkis uus spordiala – tuletõrjesport. Seda hakati harrastama tuletõrjeüksustes ja –organisatsioonides. See puht ametkondlik spordiala ei kuulunud üldisesse spordiklassifikatsiooni, vaid tegu oli valdavalt massispordiga. Tähelepanu ei pööratud niivõrd tulemustele, vaid osavõtjate arvule, et võimalikult rohkem inimesi saaks võistluste kaudu parandada nii oma füüsilist ettevalmistust kui ka omandada tuletõrjujate töövõtted.

Eriti populaarsed said tuletõrjevõistlused 1920ndatel aastatel. Need olid kohalikeks suursündmusteks, millest võttis osa hulgaliselt vabatahtlikke tuletõrjujaid ning pealtvaatajaidki oli kõikjal palju. Säilinud andmeil võttis igal aastal korraldatud võistlustest osa 15 000-20 000 võistlejat.

Esimesed üleriigilised tuletõrjevõistlused peeti 8. septembril 1929 Eesti Vabatahtlike Tuletõrjeühingute Liidu 10. aastapäeva puhul Kadriorus. Võistlusaladeks oli vee andmine kustutusvahenditest, ronimine konksredelitest ja võimlemine.

1937 aastal täiendati olemasolevaid spordialasid ning töötati välja uued võistlusjuhendid ning regulaarselt hakati korraldama suuri ja üleriigilisi tuletõrjevõistlusi.

Pärast II Maailmasõda jätkus tuletõrjespordivõistluste traditsioon. Massispordist hakkas välja kasvama saavutussport. Hakati fikseerima rekordeid ning kehtestati spordinormatiivid. Kuna need ei rahuldanud sportlasi ega spordijuhte, taotleti tuletõrjespordi lisamist spordiklassifikatsiooni.

12.juulil 1963 a. Võttis NSV Liidu Spordiühingute ja –organisatsioonide Liidu Kesknõukogu Presiidium vastu otsuse lülitada tuletõrjesport NSV Liidu ühtsesse spordiklassifikatsiooni, millega seni tuletõrjes viljeldud ametkondlik tuletõrjesport sai teiste spordialadega võrdõiguslikuks. Sama määrusega kinnitati järgunõuded ning nende täitmise tingimused. Tuletõrjespordi juhtimisorganiks sai NSV Liidu Tuletõrjespordi Föderatsioon, mille loomine oli oluline tõuge tuletõrjespordi arengus. Töötati välja tuletõrjespordibaaside arendamise perspektiivplaan, ehitati spordibaase, staadione Tallinnas ja igas maakonnas koos õppetorni ja muu vajalikuga.  22. ja 23. augustil 1964 peeti Tallinnas „Dünamo“ staadionil esimesed ENSV meistrivõistlused tuletõrjespordis. Tuletõrjesport oli väga populaarne veel kaheksakümnendatel aastatel, kus osalesid Järvamaa võistlustel mitmed tuletõrjeüksused ja Järvamaa koolid.

Peale Eesti Vabariigi iseseisvumist toimusid tuletõrjespordis olulised muutused. Vabatahtlike Tuletõrjeühingute liikumised ei  saavutanud sõjaeelset taset ning samuti mõjutas see ka tuletõrjespordi harrastamist. Enam ei viidud läbi väga paljusid kohalikke ja vabariiklikke võistluseid. Ei toetatud sporditegevust riiklikul tasandil varasemaga võrreldavalt ning tuletõrjesportlaste ring kahanes oluliselt. Tuletõrjealaste teadmiste ja oskuste tutvustamine vabariigi elanike hulgas oli tagasihoidlik ja tuletõrjespordi kandepind  kitsas.