Kiiver peab peas olema

Saaremaalt pärit vendade Marguse ja Rando Lindmäe kohta on paslik öelda, et nad kasvasid pääste sisse. Olles pärit perest, kus mõlemad vanemad päästes töötasid, isa tuletõrjujana, ema dispetšerina, veetsid noored poisid suurema osa ajast vanemate töö juures ning ajapikku hakati ka isaga koos väljakutsetel käima. Nüüdseks on mõlemad oma unistused realiseerinud ning ise päästevaldkonnas tööl: Margus Kuressaare päästepiirkonna juhina ning Rando Kuressaare komandos operatiivkorrapidajana.

Kuidas see siis ikkagi nii läks, et mõlemad vennad päästesse tööle tulid?

Rando: See ajalugu on tegelikult väga pikk ja kauge. Margus mäletab natuke rohkem, ta on minust 5 aastat vanem. Aga Päästeamet on uus süsteem, tegelikult hakkasime me tuletõrjest pihta. Ma sündisin 31.juulil 1970 aastal ja seda esimest seost ma tuletõrjega muud moodi ei mäleta, vaid olen seda hiljem kuulnud. Nimelt, kui mind sünnitusmajast ära toodi, siis isal omal autot ei olnud ja ta võttis selleks tuletõrjest bussi ja tõi meid koju.

Margus: Kogu suguvõsa oli sinna bussi pandud. Suur buss see küll ei olnud, aga kenasti mahtusime ära, mõni vaba koht jäi ülegi oli veel.

Rando: Tegelikult sealt algaski meie tuletõrjujate karjäär pihta. Eks seal kesklinna vabatahtlike tuletõrjujate majas, mis nüüd on kõrtsiks tehtud,  meie lapsepõlv mööduski. Kuna isa ja ema olid mõlemad seal tööl, ema läks küll natuke hiljem sinna tuletõrje dispetšeriks (sel ajal Häirekeskust ei olnud vaid oli dispetšeri koht tuletõrjes). Kui oli tulekahju, siis anti sellest teada ja isa sõitis välja. Ja kui meil õnnestus sel ajal majas olla, võeti meid alati kaasa.

Margus: Kuna sel ajal süsteem nii lubas, siis saime täitsa teismelistena olla juba tuletõrjujad. Täna kooliealistel lastel tuletõrjujateks olla on absoluutselt otsast lõpuni välistatud. Aga tol ajal tekkis see iseenesest, sest tolleaegne tuletõrjeülemus nägi, et nendest noortest poisikestest on rohkem kasu, kui nendest tule kustutajatest, keda süsteem tulekahjule võimaldas. Siis lasus Kuressaare (toonase Kingissepa) ettevõtetel ka kohustus saata oma asutuse inimesi tuletõrje valvesse. Aga siis hakkasid ajad nii muutuma, et ettevõtetel oli vaja oma inimesi ise kasutada, aga kohustus töötajaid tuletõrje valvesse saata püsis ja siis otsiti, kes selle valve ära teeks. Meie noorte poisikestena tegime hea meelega seda!

Rando: Hommikul käisid koolis ära ja siis peale kooli läksid sinna. Kuskil 7-8 tööpäeva oli meil igakuiselt.

Margus: Jah, või käisid nädalavahetustel ja tegid siis oma valve ära. Võib-olla oma isa polnud siis küll tööl, aga need autojuhid olid ka kõik nagu oma mehed, nagu kasuisad seal. Eks me sedasi vaikselt võrsusime ja esialgu võti küll tulekahjule kaasa, aga pole väga lähedale lubatud. Me oleme kasvand selles süsteemis ja kui me väiksed olime, oli ju ilmselge, kuhu me tahame tööle minna. Üks mu sõber tahtis miilitsaks ja üks tahtis kosmonaudiks, nemad ei ole muinasjuttu sattunud, aga mina olen täpselt seal, kuhu ma soovisin.  

Rando: Aga mul tuli praegu meelde, et ühe korra ei ole mind tulekahjule kaasa võetud! Oi ma olin kurb ja kuri! Punane telefon ehk häiretelefon helises ja isa ütles, et „Jah, ma sõidan välja!“. Oli talvine aeg ja väljas oli paks sügav lumi. Mina olin ka siis kohe õues auto juures ja isa ütles, et ta mind kaasa ei võta, et pean koju minema. Läksin siis koju ja nutsin, mis kole, sest mind ei võetud tulekahjule kaasa. Pärast ma sain aru küll, miks ei võetud – helistati külast, kus meie vanaisa elas ning isa sõitis väljakutsele teadmisega, et läheb oma äia maja kustutama. Alles sündmuskohal selgus, et see oli hoopis naabrite maja, mis põles.

Et tegelikult on ikka teistmoodi kasvada küll, kui mõlemad vanemad päästes töötasid?

Margus: Eks me olime nagu paigas ja laulatatud sinna. Kunagi oli siuke ütlemine siin majas, et: „Elasid kord neli venda, kaks neist olid täitsamehed, aga kaks olid tuletõrjujad.“ Kahest meie pere lapsest ei saanud tuletõrjujaid, et tegelikult see kasvatus ei olnud selline, et peab kasvama tuletõrje külge. Noh, 50% on ka mingi tulemus, aga kaks tükki meist on jah, ausad tööinimesed.

Kas vanemad teile õpetussõnu või nõuandeid ka kaasa andsid, kui te mõlemad siia tööle asusite?

Rando: Niimoodi otseselt küll mitte. Eks lõpuks meie juba õpetasime neid rohkem.

Margus: Natukene näpunäiteid alguses oli isal muidugi pakkuda. Aga seda, et nüüd otseselt kuidagi suunata, et kus tuleks olla ja mida tuleks teha, seda pole meile ikka väga palju pakutud. Need puslejupid on iseenesest ikka oma kohale langenud.

Rando: No üks reegel oli paigas – kiiver peab peas olema! Ja tegelikult seda on ka mitu korda tunda olnud. Seda ikka rõhutati alati, et kui autost tuled välja, siis pane kiiver pähe.

Margus: Ja selle valemi järgi elame me ka täna!

Kas te olete tööküsimustes pigem ühel arvamusel või on teil ka erimeelsusi tekkinud?

Rando: Eriarvamusi sellises igapäevases töösuhtes meil küll tekkinud ei ole, vaade on meil enam-vähem üks.

Margus: Põhivundament on sama, eks me ju pääste mõistes tahame mõlemad Saaremaale parimat tulemust.

Rando:  Ja muidugi – kui Margus siia tööle tuli, oli ta kõigepealt ikkagi päästja ja sellest n-ö „tuletõrjest“ on roninud sinna ülesse. Praegusel ajal on hästi palju neid juhte, noori poisse, kes tulevad otse akadeemiast ja järgmise sammuna lähevad eksperdiks, aga ei ole seda pääste elu näinud. Jah, nad on käinud praktikal aga ei ole töötanud selles valdkonnas. Seetõttu on ka päris raske vahel aru saada, et mida nad mõtlevad.

Aga milliseid soovitusi te noortele siis omalt poolt jagaksite?

Margus: Mina soovitaks alustada ikka sellest päästja tööst. Esimene päästja on see, kes esimesena siseneb, see kes esimesena lahendab ja päästab. Esimene päästja ongi see, kuhu peaks tegelikult püüdlema ja millest tasuks kinni hoida. Ega ma siis halba noortele ei soovi – ikka seda kõige huvitavamat ja põnevamat, kõige väljakutsete rohkemat. See, et mina praegu sellisel ametikohal olen, ei ole seetõttu nii, et ma oleksin kangesti tahtnud ülemuseks saada, see on lihtsalt aegade tulemus.  Tuletõrjesse tööle minnes on ka palk nagu boonuseks, eelkõige minnakse sinna, sest on kutsumus ja tahe seal olla. Elus on oluline see, et oleks palju erinevaid kogemusi, erinevaid sahtleid erinevate teadmiste ja oskustega. Nii on sul kergem läbi lüüa, ükskõik mis asja sa teed. Kasvõi teisest inimesest on lihtsam aru saada.

Rando: See amet on põnev ja etteaimamatu – mitte kunagi me ei tea, mis sündmus meid ees ootab ja mida me seal näeme. See on huvitav töö ja kindlasti ma soovitaksin päästjaks hakata!

Kui palju te töövälisel ajal omavahel töö asjadest räägite?

Margus: Me oleme algusest lõpuni tuletõrje inimesed tegelikult. Vahet ei ole, kus seltskonnas oled, ikka midagi küsitakse ja midagi räägitakse. Ma arvan, et need inimesed, kes on pikalt tuletõrjes töötanud, ega nad ei pääsegi sellest teemast. Isa küsib alati, et kuidas tuletõrjes.

Rando: Eks isa on nüüd küll vanaks jäänud, aga jah, alati küsib, et: „Noh, oli teil vaikne?“. Ja seda ma mäletan, et kui isa hommikul töölt tuli, ta käis ka ikka 24h valves, siis esimene küsimus temale oli: „Noh, oli teil vaikne?“. Ja see küsimus on 40 aastat meie peres olnud ja jääb ka edaspidi vast.

Kas te töökohustusi täites üksteise pärast hirmu olete tundnud?

Margus: Ei tea, ei ole vist. Küllap see usaldus on nii suur. Võib-olla peab kuskilt mingi pauk ära käima, et see hirm tekiks. Aga ega see pääste töö pole ka midagi sellist, et see päevast-päeva inimesi võtab.

Rando: Eks natuke hirmu saab vahel tunda selles suhtes, et tuleb näiteks väljakutse, et kõrgepinge liinid on maas. Ja sellele sündmusele reageerib esimesena mõni vabatahtlik komando, kes ei ole sellisel sündmusel varem käinud. Vot siis on küll selline tunne. Siis sõidadki ise sündmusele kohale, kuigi ei peaks ja teepeal helistad ja juhendad neid telefonitsi, et mida teha ja kuidas käituda. Et sellistel momentidel tunned küll hirmu.

Margus: Minuga ei juhtu siin lihtsalt enam peale pastapliiatsi varba peale kukkumisega ammu enam midagi, nii et minu pärast ei pea ammu enam hirmu tundma. Rando on küll õnnetustele muidugi natuke lähemal…

Kas sellel, et te koos töötate, mingeid eeliseid ka on? On see teid näiteks lähedasemaks muutnud?

Rando: Eks nii lähedased kui me oleme, oleme me olnud koguaeg. Ma ei ütleks, et ma Margusega kuidagi lähedasem oleks kui teise vennaga, kes ei ole meil tööl. Me teame küll sellest organisatsioonist rohkem kui teised vennad ja eks me hoiame ikka isa ka jätkuvalt kursis selle valdkonnaga, et mis toimub ja kuidas.

Kuidas kolleegid sellesse suhtuvad, et perest mitu inimest samas organisatsioonis töötavad? On see jutuks tulnud?

Rando: Ma ei oskagi öelda. Meil kaader on väga püsiv ja siia ongi nagu üks pere kokku kasvanud. 2007/2008 kui meil komandost 8 inimest töölt ära läks ja uued inimesed tööle tulid, eks siis oli üks selline suurem n-ö „verevahetus“. Enne seda oli meil siin 10-15 aastat üks ja sama kaader ja ega nad ei osanudki sellele, et mina ja Margus mõlemad siin tööl oleme erilist tähelepanu pöörata. Meil oli ema, meie memm, ka veel sel ajal siin dispetšerina tööl ja see oli täiesti loomulik. Võib-olla uutel inimestel siia tööle tulles oli veidi harjumatu. 

Aga kuidas on lood teie lastega – nemad pole avaldanud soovi end päästega siduda?

Margus: No ma päris seda ikka ei tahaks uskuda, et see niiviisi dünastiatena nüüd käib.

Rando: Mul on tütar ja Saaremaal Häirekeskust pole, niiet jääb ära.

Kas see pikaaegne töötamine päästes on teid kuidagi muutnud?

Margus: Ikka jah, eks iga asi jätab oma jälje. Küllap meie oleme sellele oma pika ajaga suutnud jälje jätta ja samas on ka keegi meile suutnud mingi jälje jätta.

Aga mis on olnud selle pika siintöötamise aja jooksul sellised positiivsed arengud, mida te välja tooksite?
Rando: Eks ikka varustus ja tehnika. Need on peamised ja tõesti meeletu arenguga asjad! Ja muidugi meie uus maja ja meie olmetingimused on Saaremaa komandode mõistes ikka väga heaks läinud.

Margus: Tehnika, hooned ja varustus – selles osas on mul tunne, et nüüd on suureks kasvatud ja jõuluvanad on ära käinud. Ainult üks jõuluvana on tulemas - üks põhiauto on veel Saaremaale jõudmas.

Ja millised prognoosid tulevikuks on?

Margus: Seda on raske täpselt öelda või niimoodi ennustada. Võib-olla seda Päästeametit tuleks natukene kusagilt keerata, aga ega suured laevad väga järsku ei keeragi. Sedasi vaikselt pöörata ja sättida. Eks neid pisikesi pööramisi ole ka juba päris palju olnud ja eks tuleb veel, ega see töö ei lõpegi niipea.