Sanderi lugu
Sander Paesalu,
Kohila komando päästja alates 11. juuli 2017
Ma tean, et sa oled juba päris väikesest peale päästjaks tahtnud saada?
Jah, minu mäletamist mööda juba lasteaiast saati. Kust see soov täpselt tuli, ma ei teagi. Ilmselt nägin kunagi neid suuri punaseid autosi ja nende meeskondi tegutsemas ning tundsin, et tahan kunagi sama teha. Lapsena tundus see ju ometi nii põnev ja vinge. Tasapisi mõistsin, et lisaks huvitavale tööle on see tegelikkuses ka ohte täis amet, ent kõike seda tehakse ligimeste aitamiseks, millegi-kellegi päästmiseks. See on jäänud mu jaoks oluliseks.
Miks Sisekaitseakadeemia päästja eriala?
Põhjus väga lihtne – see on see, mida olen südamest tahtnud. Juba lapsest saati on tuletõrjuja-päästja elukutse tundunud äärmiselt põneva, vaheldusrikka ja tänuväärse tööna, mis täidab ühtlasi üllast eesmärki – olla valmis ning vajaduse korral päästa elu, tervist, keskkonda ja vara. Ei saa öelda, et tekiks rutiini ning see tundub mulle sobivat. Loomulikult on töö ohtlik, ent selleks me valmistumegi. Minu meelest on päästjaks olemine kutsumus, sellele tööle ei minda lihtsalt adrenaliini, huvi või palganumbri pärast. Olen oma valikuga väga rahul.
Millised isikuomadused peaksid päästjal olema?
Päästja peaks olema kohusetundlik, põhjalik, julge ja leidliku tegutsemisega. Tema tööpäevas toimuvat ei saa kunagi ette näha: vajalikuks võib osutuda kuumuses ning pimeduses orienteerumine, kannatanutele esmaabi andmine, kõrgustes ronimine või hoopis kellegi päästmine veekogust. Kõige selle jaoks peaks päästja olema põhjalikult valmistunud, sest kriisiolukorras on aeg enim hinnas. Ta peaks suutma võtma vastutust, et iga tema tegevus muudaks olukorda ainult paremuse poole, mitte ei põhjustaks lisaohtu. Samuti tuleb kasuks leidlik mõtteviis, sest iga sündmus on sündmus omaette ja tihtilugu võib pelgalt koolitarkusest väheks jääda. Elu, tervise, vara ning keskkonna päästmisel on vähe kasu asjade pooleldi tegemisest.
Kumb kumma valis, kas sina Päästeameti või Päästeamet sinu?
Ma arvan, et me valisime üksteist.
Räägi, kus hetkel töötad?
Töötan Lääne päästekeskuse Raplamaa piirkonna Kohila päästekomandos. Komando ülesandeks on turvalisuse tagamine eelkõige Kohila vallas, seal hulgas Kohila alevis, Aespa, Hageri ja Prillimäe alevikus ning ümbritsevates külades. Hoone on kenasti renoveeritud ja väga hubane ning kollektiivi ei oskaks paremat soovida. Tööl on nii aastakümnete kogemustega tegijaid kui ka täitsa uusi tulijaid, kusjuures hetkel olengi kogu koosseisust kõige noorem. Mul on hea meel, et seltskonnas on parajalt spordihuvilisi ja motivatsioon aina kasvab. Iga-aastaselt Pritsumehe võistluselt tuli viimati meeskondlik 3. koht, Kõrghoone Kuningalt aga 2. koht. Aegamööda on see komando mulle kui teiseks koduks saanud.
Mis on sinu töö juures kõige toredam? Mis on see, mis paneb sind hommikuti hea meelega tööle tulema?
Kõige toredam ongi see, et saan minna tegema täpselt seda, millest alati unistasin ning mille poole kunagi pikalt püüdlesin. Lähen hea meelega järjekordsesse valvevahti, kus mu ümber on ambitsioonikad ja toredad inimesed, kellega koos sama eesmärgi nimel töötame.
Kas selle töö juures, päästjaks olemise juures, on midagi ka rasket või keerukat?
Hetkel pole isiklikult veel midagi väga rasket kogenud, olen alles vähem kui aasta päästjana töötanud. Eks ta füüsiliselt muidugi väsitab ja ajab ka unerütmi sassi, aga kui hobi ja töö üheskoos hoida, siis peaks seda indu ja energiat ka jaguma. Samas olen kogenud seda, kui pole kõigest hoolimata õnnestunud kellegi elu päästa. Pärast võtab ikka mõtlema, et kas meie oleks pidanud paremini tegutsema, kas mina tegin midagi valesti.
Kuidas su esimene päev möödus?
See on justkui selline saatuse kummaline keerdkäik, et nii kui keegi uus esimest korda komandosse tööle tuleb või siis hoopis pikaaegne ja kogenud kolleeg puhkuselt naaseb, tuleb peagi ka väljakutse – just nii algas ka minu esimene tööpäev. Meeskond polnud jõudnud veel autot korralikult vastu võtta, kui kell 7.52 lõid häirekellad. Tõmbasime ruttu auto kappidel uksed kinni, ajasime roobad selga ja ronisime autosse. Pulss oli täiesti laes. Mäletan veel, et meie vahetuse autojuht just ütleski: „Kurat, see on see, kohe kui uus poiss tööle tuleb, tuleb ka väljakutse“. Sedapuhku oli aga tegemist n-ö väiksema, I astme väljakutsega, kus ühe maanteeäärse alajaama ümber põles kulu. Sõit sündmuskohani kestis ligi viis minutit, sireen töötas, gaas oli põhjas ja ainuüksi sellestki adrenaliini jagus. Oli näha, et põleng lõi üsna paksult halli suitsu maanteele välja ja liiklejad olid tublisti hoogu maha võtnud. Kohe, kui sündmuselt tagasi jõudsin, saadeti mind hoopis Raplasse, sest seal oli isikkoosseis tol päeval juhuslikult alla kriitilise miinimumi. Veidi nadi tunne oli. Tutvusin sealse hoone, masinate ja meeskonnagagi. Ülejäänud vahetus kujunes rahulikuks, ent mõnes mõttes oligi see vaikus kõige raskem, sest midagi peaks nagu kohe-kohe juhtuma, aga ei juhtu… Sisuliselt polnud mul reaalsetelt sündmustelt eriti kogemusi veel saadud ja vastutustunne surus südamele. „Kas ma ikka seda nüüd oskan ja toda mäletan,“ küsisin endalt. Mingil hetkel olin isegi garaažis redelauto kabiinis pikali, valmis väljakutse korral võimalikult kiiresti roobad selga ajama. Loomulikult on komandodes puhkeruum olemas, aga lihtsalt algaja ärevus väljakutsete ees ei andnud üldse rahu. Õhtu poole suundusin jõusaali treenima, millegipärast aitas see tohutult.
Kas sul on olnud juba mõni eriti ekstreemne sündmus?
Ilmselt mida kogenenumaks teine muutub, seda kõrgemale tõuseb ka tema nii-öelda ekstreemsuslävi. Kaks suuremat sündmust on tõesti olnud. Kui need toimunuks näiteks mu esimesel töökuul, loeksin neid mulle ekstreemseks, hetkel meenutan neid pigem mahukatemana. Esimene oli üks kuuripõleng 2017. aasta oktoobri keskpaigus. Kohale jõudes nägime lausleegis kuuri, mis oli ehitatud elumajast ligi kahe meetri kaugusele, nii et ka viimase katus oli tuld võtnud. Kuigi tuli oli jõudnud natuke ka elumaja pööningule, siis õnneks suutsime selle päästa, seevastu kuur hävis täielikult. Teine suurem sündmus leidis aset sama kuu lõpus, kus ühel majal põles korstna ümber olev isolatsioon. Kohale jõudes välised tulekahju tundemärgid puudusid. Liikusin ühes meeskonnavanemaga pööningut termokaameraga uurima, sest just sealt tundus inimestele kergelt suitsu tulevat. Mõne minuti pärast aga oli pööning valget suitsu täis ja olukord võttis sootuks ärevama pöörde. Lülitusime paarimehega hingamisaparaatidesse ja suundusime pööningule, kus töötada tuli väga kitsastes tingimustes. Roomasime villa sees, ronisime üle torudest ja kaablitest, pugesime läbi katusetalade alt. Põlemise leidsime katlaruumi kohal suitsutoru ümbert. Lõpuks kaevasimegi kivivilla seest tulekolde välja. Kokkuvõttes oli see väga hea ja äge kogemus.
Aga hirmus ei olnud?
Eks sellel esimesel suuremal kutsel mingi ärevus ikka oli, teine aga tundus rohkem nagu üks põnev seik. Kui ikka keegi kaasas on ja kaitseriietus seljas on, on ohu vastu minna hoopis teine asi.
Milline tööandja Päästeamet on?
Isiklikult arvan, et suurepärane tööandja! Pakutav töö on täpselt see, mida ma olen alati tahtnud teha, mõnes mõttes nagu hobigi. Põnevust, uusi kogemusi ja vahelduvust jagub. Tunnen, et olen osa vägagi tugevast organisatsioonist, kus tööandja ning töötaja vahel lasub austus ja hoolivus. Tean, et rahva seas on Päästeameti maine ja usaldatavus väga kõrge, see teeb mind ennastki uhkeks.
Kuidas sa kirjeldaksid Päästeametis töötavaid inimesi?
Missioonitundega ja kohusetundlikud, abivalmid ning heatahtlikud. Sooviga muuta ümbritsevat paremaks ja turvalisemaks. Oskusega leida probleemidele erinevaid lahendusi, innovatiivse ja paindliku suhtumisega.
Kus sa end tulevikus näed, võtame näiteks 5 aasta pärast?
Hetkel pühendun karjääris kahele valdkonnale: päästeteenistus ja veondus. Ilmselt õpiksin siis, kas midagi logistikaga või päästeteenistusega seonduvat, kuid päästja ametikohal töötaksin samaaegselt ikka edasi. Mulle meeldib end pigem progressiivselt arendada, st ma ei soovi omandada kohe kõiki valdkonna teadmisi ja oskusi, ilma et poleks saanud enda jaoks piisavalt kogemusi reaalsest elust. Nii veoautojuhi kui ka päästja töös on praktika teooriast tunduvalt olulisem õpetaja. Seega vähemalt viis aastat tahaksin kindlasti veel päästja ja veoautojuhi oskusi arendada. Siis ehk võiks end juba täiendada ning omandada nt meeskonnavanema ja logistiku kvalifikatsioon ja omakorda viie aasta pärast ka päästespetsialisti tase. Kuigi, nagu hetkel tunnen, vähemalt päästeteenistuse valdkonnas tahaksin ka peale kogu seda harimist jääda endiselt päästjaks.
Miks on hea olla päästja?
Minu jaoks on päästja amet kutsumus, päästjaks minu arust sünnitakse. Saan teha õilsa eesmärgiga tööd, aidates hätta sattunud inimesi ja loomi, kaitsta vara ja keskkonda. Iga päev on päev omaette, sest kunagi ei või teada, mis juhtuma hakkab, seega - põnevust, uusi kogemusi ja vahelduvust jagub. Töö pole üksluine: esineb nii ärevaid ja kriitilisi päästesündmusi kui ka hubaseid ning rahulikke ennetustöö projekte. Töögraafik on kaunis paindlik: peale 24h valvevahetust saan 72h puhata, kuid vajaduse korral saab kolleegidega vahetusi ümber mängida – kas või sedasi, et vahepeal on terve nädal vaba. Töö eeldab ja hoiab head füüsilist vormi: trenni saab teha tööajast, lisaks pakub tööandja hulganisti sportimisvõimaluste soodustusi.