Päästeteenistujad, kes vabalt oleksid võinud olla kirjanik ja näitleja

Potentsiaalseid päästedünastiaid kaardistades, selgus huvitav tõsiasi. Meie organisatsioonis töötas kirjanikuandega tuletõrjuja Pavel Groznov, praegu töötab Põhja päästekeskuse Ennetusbüroos tema poeg Nikita Groznov, kes võiks vabalt esineda lavalaudadel.

Pavel

Mina alustasin Päästeametis tööd 1987. aastal. Esimene töökoht oli tuleohutuse nooreminspektor Sillamäe komandos. Sealt edasi olin tuletõrjuja Põhja regiooni komandodes: Pirital, Dvigatelis ja Muugal. Kokku töötasin süsteemis 23 pikka ja huvitavat aastat.

Huvitavaid sündmuseid minu töös oli palju. Näiteks põlesid 1999. aastal kakaoubade laod Tallinnas Paljassaares. Hinnanguliselt põles 2000 tonni kakaod, merre voolasid ohtrast kustutusveest tekkinud kakaojoad. Kustutustööde ajal oli puudu tuletõrjujaid, meeskonnavanemal polnud selliste tulekahjude kustutamise kogemust. Põlemise pindala oli meeletult suur ning temperatuur nii kõrge, et kokku kukkusid ladude betoonist vahelaed. Oli ka positiivset – vett oli täis terve meri ning kustutusvesi seetõttu otsa ei lõppenud. Päästeamet oli just soetanud kaks lafetti, tüki hind oli 50 000 Eesti krooni. See oli väga suur raha. Kustutustööde ajal juhtus hirmus lugu. Lafetid jäid varingu alla…

Kustutustööde ajal sisenesin põlevasse lattu. Kokku hakkasid varisema vahelaed. Samal ajal olin keset ladu. Müra peale pöörasin ennast ümber ning avastasin, et otseteed tagasi pole. Ainuke tagasitee oli kitsas ning looklev, läbi selle voolas kuuma vett. Kui hakkasin taganema, lõi kuum kustutusvesi mind pikali. Püsti tõusta oli raske, kakaoubade kotid, millele mõtlesin toetuda, hakkasid varisema, samuti oli tugev vee vool. Kuskil lähedal varisesidki kokku vahelaed, kiiresti püsti tõusta polnud võimalik. Rahuliku tegutsemise tulemusel, õnnestus vaikselt püsti tõusta ning hoonest välja saada. Võib öelda, et rahulik käitumine päästis mu elu. Kokkuvõttes kustutati neid ladusid üle nädala.

90ndate lõpust tuleb veel meelde üks öine ahjuküttega elumaja põleng Tallinnas Magasini tänaval. Esimesel korrusel elas inimene, kellel oli pehmeltöeldes alkoholiprobleem. Tulekahju sai alguse tema korteris olnud mõranenud korstnajalast. Teisel korrusel elas ema kolme lapsega. Põlengu süttimise ajal oli ema koos kahe noorema lapsega kodust ära, majas oli vanim, 15-aastane poiss. Tulles koju ning nähes põlengut, jooksis ema tulle poega päästma. Kahjuks hukkusid mõlemad ning kaks nooremat last jäid orvuks. Isa neil polnudki. Selline sündmus näitab ilmekalt, kui traagiline võib olla päästja töö ning kui oluline on tuleohutusnõuete täitmine. Alumisel korrusel elava inimese tõttu oli seal majas olnud põlenguid ka enne, lihtsalt tuletõrjujatel õnnestus need õigeaegselt kustutada.

90ndatest meenub veel üks puidust elumaja põleng Tallinnas Faehlmanni tänaval. Mind saadeti koos kolleegiga pööningule luurele. Tundus, et peale suitsu polnud majas midagi ohtlikku. Hakates tagasi minema, avastasime, et puidust trepikoda on täisleekides. Abi kutsumine oli võimatu, sest käsiraadiojaamad olid harukordsed ning meil neid polnud. Kolleeg hüppas taganemisteel tulle ning mina tegin sama. Meil õnnestus suure hooga tulest läbi joosta, põhiline oli mitte peatuda. Ka sellel päeval olin sündinud õnnesärgis.

Päästeameti uuele töötajale ütleksin ning pojale ütlen - ajaga tekib Päästeametis kindlus ja hiljem enesekindlus. See võib tööst teha rutiini ning tänu sellele võib päästjal juhtuda õnnetusi. Tuleb igas olukorras järgida ohutusnõudeid. Kindlus on hea, ohtlikuks võib osutuda just liigne enesekindlus.

Mulle tundub, et Päästeametis töötavate inimestega on kõik enamjaolt korras. Murekohana tooksin välja pigem veteranid. Inimesel võib pensionile jäädes kaduda ümbert ära n-ö tuletõrjevennaskond ning sellega seoses tekkida tunne - mind pole enam kellelegi vaja. Mulle tundub, et vanu kolleege peaks rohkem väärtustama ning korraldama neile tihemini mõnusaid kokkusaamisi. Sellest täitsa piisaks.

Nikita

Minu Päästeametisse sattumisest ning Sisekaitseakadeemia sisseastumiskatsetest võiks kirjutada näidendi.

Keskkooli ajal mõtlesin, et minu vanematel on kaks kõige hullemat ametit – tuletõrjuja ja pedagoog. Üks riskib teadlikult oma eluga ning teine peab kogu aeg teisi õpetama. Tegelikult olin lehvivate lokkidega noormees, kes tahtis hoopis näitlejaks saada. Nüüd olen päästeametnik, kes on lisaks koolitaja ehk siis suuresti pedagoog. Sellised lood. Kui vanaisale oma erialavalikust teada andsin, oli ta telefoni otsas vait, siis hakkas hingeldama ja ütles ohates, et üks tuletõrjuja jälle peres juures, kes lapsepõlvest saati komandos käis ning nüüd sama elukutse valis.

Meie peres pole tegelikult kunagi olnud eesmärki saada tuletõrjedünastiaks, see on kujunenud välja loomulikult. Sisekaitseakadeemiasse kandideerides tegin ära kehalised katsed, keeletesti ning matemaatika. Viimases, vestlusvoorus, istusid komisjonilaua taga pagunitega mehed, kes mulle väsinud pilguga otsa vaatasid. Esitasid standardseid küsimusi. Miks sa siin olen? Mida tead Päästeametist? Minu käest küsiti: „Mis te siis teete, kui näete rästikut?“ Kuigi vene rahvusest, olen lõpetanud eesti kooli, aga paraku ei teadnud ma, mida tähendab sõna „rästik“. Arvasin, et kuna 2010. aastal oli populaarne projekt „Ära puutu pommi“, äkki mingisugust lõhkekeha. Uhkus ei lubanud üle küsida, ütlesin komisjonile, et eks ma siis märgistan selle ära. Komisjoniliikmete silmavaade polnud enam väsinud, mulle vaadati väga värske pilguga otsa ning komisjoni esimees küsis: „Noormees, millega te siis selle märgistate?“ Vastasin, et punaste lipukestega. „Ning siis“ küsiti komisjonist. Vastasin, et tuleb helistada Häirekeskusesse ning öelda täpsed koordinaadid. Lõpuks üks komisjoni liige halastas ja näitas käega väänlevat liigutust. Siis sain aru, et roomajat vist punaste lippudega ei märgistata. Veidi oli piinlik, mujale polnud kandideerinud ka, ütlesin, et las ta roomab siis minema - ilma märgistamata. Lõpuks komisjoni esimees ütles: „Noormees, vorm sobib teile kindlasti imehästi, näeme septembris.“ Pinge oli selleks hetkeks juba nii suur ja maailmalõpp käes, helistasin ukse taga emale ja ütlesin, et tean sõnu nagu „koosinus“ ja „patriarh“, paraku kukkusin rästiku pärast läbi. Nüüd lähen kohe kaitseväkke. Pärast oli rõõm kooli sissesaamise üle kahtlemata veel suurem.

2011. aasta juunis sai minust Pirita komando päästja, vahepeal käisin sõjaväes ning läksin Piritale tagasi. Praegu olen ennetusbüroo töötaja, seda juba eelmise aasta novembrist. Staaži organisatsioonis natuke juba on.

Minu suurim väljakutse praeguses töös on inimestega suhtlemine ametniku rollis. Nagu näete, ei valmista suhtlus mulle probleemi, siiski ametnikuna on see oluliselt rafineeritum. Inimestel on ametnikule, eriti päästeametnikule, kõrgendatud ootused, neid täita on kaunis raske. Tihtipeale on keeruline seletada, kuidas seitsmetunnist koolitust mahutada kahte tundi.

Paralleelselt olen olnud tegev ka kiirabis, võib öelda – inimeste aitamine mulle meeldib ning arvan, et tuleb ka hästi välja.

Tegelikult näen oma tulevikku Päästeametis. Päästeamet, politsei ja kaitsevägi on minu meelest organisatsioonid, kus töötavad inimesed peavad olema heas mõttes „kiiksuga“ ning vastama teatud kriteeriumitele. Minu üks esimestest väljakutsetest Pirita komandos oli laiba transport Pae karjäärist kaldale. Deformeerunud ning ilma peata inimkeha vedamine oli midagi sellist, mis kaotas väga kiiresti suure osa kujutletavast päästetöö romantikast. Hollywoodi filmides toovad päästjad kõrghoonetest välja piltilusaid modelle, kellel pole visuaalselt midagi häda, Eesti reaalsus on paraku midagi hoopis muud…

Seetõttu ei julge ma Päästeametit tööandjana päris igaühele soovitada. Mõnda isiksuseomadust peab lihtsalt omama, seda õppida pole võimalik. Nagu ütles üks vana tuletõrjuja – kui sa oled töötanud üle viie aasta päästjana, tee mis tahad, sinust enam nagunii tavalist inimest ei saa.