Perekond Likk – Palamuse valla turvatunde alustala

Pereisa Olev Likk (64) sidus ennast tuletõrjega juba 10 aastaselt kooli tuletõrjesalga ja tuletõrjespordi kaudu. 8. klassi ehk praeguses mõistes põhikooli lõpetamise järel läks noormees tööle Jõgevamaal Palamuse kandis tegutsenud „Kevade“ kolhoosi. Kuivõrd tuletõrjespordis õpitud töövõtted olid selged, siis sai temast kolhoosis kohe vabatahtliku tuletõrjesalga liige, kus tegutses kokku umbes 25 aastat. Salk reageeris kõigile ümbruskonna tulekahjudele ja kuigi oma tuletõrjeautot neil polnud, siis kasutati mootorpritse, mis vajadusel saadaolevale autole tõsteti ning sündmuskohale viidi.

Hiljem, kui Palamusele tuletõrjeauto toodi ja Olev selle juhiks sai, lasi kolhoos Olevile koju telefoni panna. Telefoni kaudu edastas Jõgeva dispetšer talle väljakutseid. Ülejäänud meeskond kutsuti siis küla pealt sireenidega kokku. Tollaegse korra järgi sai iga kustutustöödel osalenud mees väljakutsete eest lisa puhkusepäevi. Olev vastutas juhina auto ja selle peal oleva varustuse korrasoleku eest ning oli üks viiest ööpäevaringselt valves osalevast autojuhist. Selle eest maksis kolhoos lisatasu ning autojuhte võis niisiis tinglikult tolleaegseteks elukutselisteks tuletõrjujateks pidada. Nemad olid kõigil maakonna tõsisematel tulekahjudel kohal ja leidsid rakendust. „Tõsiasi on see, et omal ajal saadi tulekahjudest eeskätt kommunikatsioonivahendite vähesuse tõttu liiga hilja teada,“ nendib Olev Likk. „Tulekahju oli tuletõrjujate saabumise ajaks sageli juba kaugele arenenud ning see tegi elude päästmise raskeks.“  Olev täiendas, et takistuseks oli ka varustuse puudumine, millega suitsu sees korralikult tööd oleks saanud teha. Mehed üritasid isegi  tavalisest gaasimaskist ja voolikust suitsusukeldumise vahendi meisterdada. „Paaril tulekahjul sai seda ka kasutada, kuid kahjuks oli sellega üsna keeruline tööd teha,“ räägib Olev. „Suits läks maski alla ja teine mees pidi alati vooliku teise otsa juures olema, et seda puhta õhu käes hoida.“ Nii peab Olev nukralt tunnistama, et on kogu karjääri jooksul näinud isegi kuni pooltsadat tules hukkunut.

90nendate aastate alguses läks Palamuse komando Jõgevamaa päästeteenistuse koosseisu. Sel ajal kehtis endiselt ühemehe valve. Koos nelja mehe ja komandopealikuga hoitigi komandot töös. Nagu tol ajal paljudes komandodes kombeks, ehitati ja remonditi hoone ning ruumid omal jõul. „Seepärastki oli ja on Palamuse päästekomando meile endiselt nagu teine kodu,“ ütleb Olev. Taasiseseisvunud Eesti aegses Palamuse päästekomandos töötas Olev kokku 11 aastat. Alguses tuletõrjuja-päästjana, aga kui mehi tööle juurde võeti, siis tuli täita ka meeskonnavanema ülesandeid.

Olev tegi noore mehena pühendunult tuletõrjesporti ja kuulus rajooni koondisesse, millega tiitlivõistlustel käidi. 1983. aastal võistlustel Räpinas kohtas ta Eevit, kes töötas siis Valgas tuletõrje vaneminstruktorina. „Tüdrukud tulid võistlustel konksredelit laenama ja nii jäigi kauneim neist konksu otsa,“ räägib Olev kavalalt muiates. Üsna pea sõlmiti abielu. Eevi tuli Valgast Palamusele, kuid siin ta enam tuletõrjealast tööd ei leidnud. 1983. aasta 6. augustil sündis vanem poeg Indrek (33) ja kahe aasta pärast keskmine poeg Madis (31). Noorem poeg Mihkel (27) sündis 1989. aastal.

Kui poisid juba kooliealised ja vähegi tegusamad olid, siis kippusid nad isa töö juurde ning tundsid suurt huvi tuletõrjetöö ja -spordi vastu. „Kui koolis tunnid läbi said, siis läksime kohe isa juurde,“ räägib Madis. „Komandos pakkus huvi absoluutselt kõik tuletõrjega seotu.“ Perest moodustuski tuletõrjemeeskond ja -spordivõistkond, kellega kolmel korral Jõgevamaa meistrikski tuldi. Tuletõrjespordiharjutusi tehti komando juures koos. Olev räägib, et kui kumbki suurematest poistest, oma vanuse tõttu rohkem Indrek, oli väljakutse ajal komando juures, siis sai temagi kaasa võetud. „Olin ju veel kuni 90nendate alguseni valves autojuhina üksi ja abilisest oli voolikute laiali tõmbamisel palju kasu,“ ütleb Olev. „Vajadusel hoidis  poiss isegi juga või abistas muuga.“ Muidugi ei olnud komandopealik sellise käitumisega päri ja Olev sai nii mõnigi kord tema käest poiste tulekahjudele kaasa võtmise eest peapesu. Ometi on Olev uhke, sest nii päästeti koos palju hooneid. Nende hulgas näiteks tol ajal sageli süttivaid heinahoidlaid. Üksi ei oleks saanud abi saabumiseni suurt midagi teha, aga tulekahjule piiri panekuks olid seal esmased tegevused määrava tähtsusega. „Tulekahjudele oodati just meid alati väga, sest tänu tõsisele tuletõrjespordiga tegelemisele olime oma aja kohta üsna heal professionaalsel tasemel,“ meenutab Olev. Vabariigi ajal said Palamuse päästjad oskusi juurde soomlaste ja rootslaste korraldatud koolitustel.

Pojad Indrek, Madis ja Mihkel saidki oma päästepisiku Palamuselt. Vanimat neist, Indrekut, pidasid Palamuse komando mehed juba poisina oma meeskonnaliikmeks. „Käisin igal võimalusel isaga tulekahjudel kaasas,“ räägib Indrek. „Aga oi seda pahandust kui ülemus teada sai, et poisike tulekahju kustutustöid tegema pandi.“ Indrek on siiani tänulik kõigile Palamuse päästekomando tolleaegsetele liikmetele, kes teda kunagi ära ei ajanud, vaid jõukohaseid ülesandeid jagasid. Peale gümnaasiumi lõpetamist asus Indrek tööle Jõgeva komandosse, kust pooleteise aasta pärast Tartu komandosse ja sealt edasi 2014. aasta sügisel Tartu linna uude Annelinna komandosse suundus. „Olime Tartus IV vahetuse meestega tõesti nagu üks suur pere ja sõpruskond,“ räägib Indrek. „Sellest ajast, mil sai koos kõvasti tööd tehtud, nalja visatud ja pidugi pandud on jäänud ainult meeldivad mälestused, mille eest olen lõpmata tänulik.“  Elutee viis 2015. aasta suvel Indreku elama Kilingi-Nõmmesse ja töödki õnnestus saada sealses kohalikus komandos. Alates sellest aasta kevadest lõpetas Indrek 12 aastat kestnud professionaalse päästja karjääri, kuid jätkab inimeste aitamise tööd kiirabis erakorralise meditsiini tehnikuna ja kui juhtub isakodu külastama, siis ka Palamuse vabatahtlikuna. Ise ta ütleb, et kes ikka ükskord päästja on olnud, see jääb selleks kogu eluks.

Madiselgi on meeles, kuidas nooruses Palamuse komandos tuletõrjevõistlusteks harjutati ja vanemate meeste nõuandeid kuulati. Tol ajal olid võistlused pere jaoks alati suursündmused. „Päästetöödel osalemisest tuleb aga eredalt meelde üks suvi, kui siit tromb läbi läks ja kõik teed murdunud puid täis olid,“ meenutab Madis. „Siis võeti isegi väiksemaid lapsed teede puudest vabastamiseks appi, kus saime kasvõi oksi eemale loopida.“ Siiamaani on Madisel meeles lapsena tuntud uhkus, kui sai põlevate vilkuritega autos välja sõita. Madis alustas kutselise päästja karjääri vanema venna järel 11 aastat tagasi Tartu komandos ja töötab nüüd Tartu Annelinna komandos. „Tartusse on Ehaverest paras maa tööle käia ja elukutse muutmise plaane ma küll ei pea,“ kinnitab Madis. Tema elukaaslane Merilingi on üks neljast Palamuse vabatahtlikust naispäästjast ja tulekahjude kustutamisel ennast juba korduvalt tublisti tõestanud.

Noorim vendadest Mihkel, väikse poisina nii palju kui vanemad vennad tulekahjudel abis ei käinud. Olles 6-7 aastane ootas ta isa alati tulekahjudelt tagasi, et saaks tuletõrjeautot pesta. Siis isa ikka lasi pesta nii palju kui väike poiss ulatas. „Abiks püüdsin olla ka muul moel,“ räägib Mihkel. „ Näiteks käisin poes, kust mehed alati kilo „Komeedi“ komme tellisid.“ Noormees pingutab praegu, et lõpetada gümnaasiumi viimane klass, mille järel tekib reaalne võimalus  Mustvee komandosse kutselisena tööle saada. Kodukohast Ehaveres jääb see umbes 40 kilomeetri kaugusele. Komandopealikuga on juba esmased kokkulepped sõlmitud, et päästekeskusest suunamine võtta ja juba sügisel Väike-Maarja päästekooli astuda. Muidugi on Mihkel ka Palamuse vabatahtlik ja oma tõsised ristsed päästetöödel ammu kätte saanud. Paar aastat tagasi Palamusel elumaja keldrisse ehitatud sauna tulekahju kustutamisel lahvatas süttinud põlemisgaasidest pistleek. „Õnneks sain selja keerata, tänu millele piirdusid vigastused ainult kergete põletushaavadega,“ ütleb Mihkel. „Siiski lendasin plahvatuse löögist mitu meetrit eemale ja kaitseriided kõrvetas ära lausa läbi voodri.“ Paugu heli ulatus kuuljate sõnul isegi viie kilomeetri kaugusele. See juhtum õpetas  Mihklit ettevaatlikum olema, aga vabatahtlikuks olemise ja kutseliseks päästjaks saamise plaane see muutma ei pannud.

Kõik mehed teavad, et päästja töö on ohtlik ja pingeline. Mõni kord tuleb teiste päästmiseks enda tervisega riskida ning tihti tuleb kokku puutuda abivajajate kannatustega. Isa Olev on sattunud samuti eluohtlikesse olukordadesse. „Meelde tuleb kord, kui Amme jõel jääst läbi kukkunud koera ära tuues ise läbi jää vette vajusin,“ räägib Olev. Kõik lõppes toona õnnelikult nii Olevi kui koera jaoks. Madise puhul pani peret muret tundma 4-5 aastat tagasi juhtunud tööõnnetus, kui ta päästesündmusel kiirustades auto katuselt alla libises ja randmed ära murdis.

Omavahel analüüsitakse aeg-ajalt päästetööde õnnestumisi ja ebaõnnestumisi. Koos arutatakse siis, kas otsused ja tegevused olid õiged ning mida järgmine kord paremini teha. Psühholoogiliselt on kõigile raskeimad lastega juhtunud õnnetused, kus tuleb kokku puutuda ka ränga läbielamise osaliseks saanud vanematega. Aga üldiselt kehtib reegel, et tööd koju kaasa ei võeta. „Muidu seda tööd teha ei saaks kui negatiivseid emotsioone endaga kogu aja kaasas kanda,“ sõnab Madis.

Pere on ühte hoidev nii päästealal kui ka väljaspool seda. „Pingeid maandame koos kalal käies,“ räägib Olev. „Meil on oma mootorpaat, mille autole järgi võtame ja nii käime üle Eesti igal pool kala püüdmas.“ Sageli tehakse koos saunaõhtuid, kuhu Indrek, kes pragu elab Viljandis, tuleb alati koos oma perega. Indrekul on kaks last – poiss ja tüdruk. Gerret on kolme ja pooleaastane ja Grettel aasta ja kuuekuune. „Mõlemad lähevad „põlema“ kui viiu viiu autot näevad ja teavad, missugune on see issi suur viiu-viiu auto ja kiirabis on issi väike viiu viiu auto,“ naerab Indrek. Perega organiseeritakse ka ühiseid ekskursioone. Viimati käidi koos Järva-Jaanis sealset vanatehnika kollektsiooni vaatamas, kust leiti oma kunagine Palamuse päästeauto „Lonni“. „Siis tuli küll heldimusest korraks pisar silma,“ sõnab Olev. Lonniga seoses tuli Olevile meelde lugu, kui üks lähemat kasvu päästjatest läks selle kapist asju tooma, aga et kapp suur oli, siis ei ulatanud ta neid võtma. „Tööriista võtmiseks kappi sisse astudes vajus aga uks kinni ja mees pidi seal tükk aega lärmi tegema, kuni möödamineja teda kuulis ja välja laskis.“

Palamuse vabatahtlik päästekomando on tänu Likkidele, teistele kodukandi vabatahtlikele ja nii omavalitsuse kui ettevõtjatest toetajatele vägagi elujõuline. Indrek elab kaugemal ja osaleb Palamuse komando valvetes nüüd harvemini. Kuid kõik ülejäänud kolm meest elavad Palamuse lähedal Ehaveres sõbralikult koos ühe katuse all ja osalevad Palamuse päästekomando igapäevatöös pidevalt. Olev on ameti poolest nüüd autojuht, aga talvel, mil rohkem vaba aega, siis on ka tema rohkem valves. Kui vähegi võimalik, siis sõidab ise tulekahjudele ja lööb vajadusel töös kaasa. Mihkel ööbib sageli isegi väljaspool valveaega komandos ja on valmis reageerima. „Kui peret pole, siis pole ju vahet, kus sa magad,“ muheleb Mihkel.

Palamuse valla ja lähikonna inimesed peavad komandost ja vabatahtlikest väga lugu, sest reageeritakse üsna sarnase kiirusega nagu kutselised ning enamasti jõutakse oma kandi inimestele ka esimestena appi. „Inimeste tänu innustab vägagi,“ ütlevad mehed nagu ühest suust. „Seda tööd ikka ainult palga pärast ei tee.“ Seda tööd teevad nad tõesti hingega. Kaitseriided on Likkidel Ehavere kodus selleks spetsiaalselt eraldatud nurgas ja kodust väljakutsele minnes võetakse need alati sealt. „Oleme kõik suurt kasvu mehed ja ega teiste riided selga mahu, siis peabki enda omasid ligi hoidma,“ selgitas Madis. „Kui kodust lahkud siis viskad riided jälle auto pagasnikusse.“ Naljatamisi öeldakse küla peal, et kui kuskil midagi juhtub, siis mõni Likkidest on ikka kohal. Vahel kutsutakse vabatahtlikke otse appi, helistatakse komandosse või siis tullakse lausa komando ukse taha abi otsima. Kodus on lisaks päästjate riietele olemas isegi mootorpumbad. „Nii kaua kui pumpasid tulekahju kustutamiseks vaja ei lähe, lööme nendega vett talli, kus hoiame viit hobust,“ selgitab Madis. „See on peamiselt minu naise  hobi, kes on hobusekasvatamist õppinud.“

Maikuus sai Palamuse vabatahtlik päästekomando 5 aastaseks. Sünnipäevadel  organiseeritakse kogukonnale tavaliselt ikka avalik üritus ning avatud uste päev. „Siis tulevad  inimesed tänama, mõni toob torti või muud sellist,“ räägib Mihkel.  „Jõulude ajal on meile isegi kaarte saadetud.“

Kõik perekonnaliikmed on fanaatilised oma kodukandi turvalisuse  eestseisjad ja on alati valmis selle nimel oma isiklikku aega ja vahendeid kulutama.  „See on meie eluviis ja teisiti me ei oska ega saagi,“ ütleb Mihkel. „Ja raha ei ole seejuures kaugeltki esmatähtis!“

„Raha pole tähtis, vaid on tähtis, et komando toimiks ja kodukandi elanikud tunneks end turvaliselt,“ lisab lõpetuseks Madis.