Ajalugu

Eesti tuletõrje ajalugu

Eesti tuletõrje ajaloost saab hakata rääkima alates 23. maist 1788, mil asutati Tallinna Mustpeade vennaskonna vabatahtlik tuletõrjekomando. Esimene tõsisem tuletõrjeorganisatsioon moodustati 2. augustil 1862. aastal, kui asutati Tallinna Vabatahtlik Tuletõrjeühing (1866 liitus sellega ka Mustpeade vennaskonna vabatahtlik tuletõrjekomando). Esimesel tegevusaastal kuulus Tallinna vabatahtlikku tuletõrjesse 30 tegev- ja 32 toetajaliiget.

Riburadapidi järgnesid teised Eesti linnad. 1864 asutati vabatahtlik tuletõrjeselts Tartusse, 1866 Pärnusse, 1867. aastal aga Põltsamaale, Valka, Võrru ja Kuressaarde. Linnade eeskujul tekkisid maapiirkondadesse esimesed vabatahtlikud tuletõrjeseltsid 1876. aastal Alatskivil ja Lihulas.

Eesti Vabariigi sünniaastal tegutses Eestis juba ligi 150 tuletõrjeorganisatsiooni, neile lisaks Tallinna ja Tartu kutselised tuletõrjekomandod ning tehaste ja vabrikute tuletõrjekomandod. Koostööd tehti omavahel aga väga vähe. Seetõttu asuti pärast enamlaste tagasitõrjumist 1919. aastal nüüd juba vabas Eestis tuletõrje katusorganisatsiooni moodustama. Tallinna vabatahtliku tuletõrjeseltsi eestvedamisel korraldati samal aastal Tallinnas Estonia teatri punases saalis 6.-7. septembril esimene üleriigiline tuletõrjekongress, mille käigus asutati Eesti Üleriikline Tuletõrje Liit ja võeti vastu põhikiri. Lisaks vabatahtlikele tuletõrjeseltsidele võtsid asutamiskoosolekust osa Tallinna kutseline tuletõrjekomando, Lutheri vabriku vabatahtlik tuletõrjekomando, raudtee tehaste tuletõrjekomando ja Noortemeeste Tuletõrje Selts. Liidu asutamist 7. septembril 1919. aastal loetaksegi organiseeritud tuletõrje alguseks Eestis.

Päästeameti ajalugu

Päästeameti lugu algab Eesti taasiseseisvumisega ja varasema riikliku struktuuri ümbermõtestamisega. Eesmärk oli uue valdkonna – päästeteenistuse loomine varasema tuletõrje ja tsiviilkaitse baasil. Sellele pandi alus 25. mail 1992, kui Eesti Vabariigi Valitsus andis välja määruse Riikliku Tuletõrjeameti likvideerimise kohta ning tema varade ja funktsioonide üleandmisest Riiklikule Päästeametile. Päästeameti kaugema eelkäijana Eesti Vabariigis võib esile tuua 1937. aastal asutatud kodanliku õhukaitse ja tuletõrje osakonda, milles tuletõrje ja tsiviilkaitse funktsioonid olid samuti ühendatud.

Nõukogude Liidus tegutses tänapäeva mõistes päästetöödega kaks eraldiseisvat asutust – tsiviilkaitse ja siseministeerium.

Tsiviilkaitse alla koondus Eesti NSV Ministrite Nõukogu esimehele alluv tsiviilkaitsesüsteem, mida juhtis Tsiviilkaitse staap. Tuletõrje, mis oli tollel ajal veel sõjaväestatud, allus Eesti NSV siseministeeriumi Tuletõrje valitsusele, mis 1990. aastal nimetati ümber Siseministeeriumi Tuletõrjevalitsuseks, säilitades siiski eelmise organisatsiooni ülesehituse ja põhimõtted.

1990. aasta lõpus otsustati Tuletõrjeamet reorganiseerida Riiklikuks Tuletõrjeametiks, kuhu liideti kõik sõjaväestatud, kutselised ja riiklikud tuletõrjejärelevalve allüksused, mis omakorda anti maakondade ja riikliku alluvusega linnade valitsustele. Hiljem jõuti otsuseni, et kodanikukaitse ja tuletõrjestruktuurid peavad ühinema ning selle tulemus tekkis 1992. aastal Päästeamet.

Eriti oluline oli Päästeameti demineerimisrühmade loomine, sest koos Nõukogude armeega olid Eestist lahkunud ka Vene demineerijad. Demineerimisrühmad moodustati sõjaväestatud päästekompaniide juurde juba 1992. aastal.

Maakondlikel päästeteenistustel olid maakondades erinevad ülesanded, kuid Päästeametil oli õigus koordineerida allüksuste tegevust maakondades ja vabariiklikes linnades.

Iga maakond arendas ja toetas seda valdkonda, mida pidas oluliseks: ehitas komandohooneid, soetas kustutusvahendeid või seadmeid. Päästeamet suunas tegevusi ja panustas seadusandliku baasi väljatöötamisele.

Päästeameti kasvamine tänapäevaseks pääste- ja ennetusorganisatsiooniks on olnud pidev ja viimaste oluliste muudatustega 2012. aasta alguses eraldus Häirekeskus Päästeametist Siseministeeriumi valitsemisalas olevaks iseseisvaks valitsusasutuseks ning seni Päästeameti haldusalasse kuulunud Põhja-Eesti Päästekeskus, Lõuna-Eesti Päästekeskus, Ida-Eesti Päästekeskus ja Lääne-Eesti Päästekeskus liideti Päästeameti ühtse juhtimise alla.

Päästealase koolituse algus

Päästealase hariduse loojate esmane ülesanne oli otsustada, milline päästjate koolitusmudel on Eestile sobivaim, kuna tolleaegsed päästeala juhtivtöötajad olid saanud oma koolituse Moskvas ja Leningradis, sest Eestis päästealane koolitus puudus ka nõukogude perioodil. Kuna päästja ei tähendanud enam pelgalt tuletõrjujat, vaid oli saanud uueaegse sisu, siis pidi ka koolitus olema sellele vastav. 1993. aastal alustasid tööd uut tüüpi päästeõppeasutused: Väike –Maarja Päästekool pakkus kutseõpet ja Sisekaitseakadeemia Päästekolledž kõrgharidust päästeteenistuse eriala.

Komandovõrgustiku areng

Päästekompaniid loodi 1990. aastate alguses ja ajateenijate abiga. 15 aastat hiljem kaotati sõjaväestatud päästekompaniid ning loodi riiklikud päästekomandod. Aastatel 2005 – 2007 oli Eesti 98 riiklikku päästekomandot.

2012. aastal toimus päästevõrgustiku ümberkorraldamine eesmärgiga suurendada elupäästevõimekusega komandode arvu 66 komandoni. Täna on Päästeametil optimaalne komandovõrgustik, mis koosneb 72 riiklikust komandost. Samas hakati ka jõulisemalt arendama ja toetama vabatahtlike päästekomandode võrgustikku, mis on tänaseks kasvanud 117 komandoni ja enam kui 2000 vabatahtliku päästjaga.

Ennetustöö Päästeametis

Ennetustöö alguseks loetakse 1. märtsi 2006, kui loodi neli päästekeskust koos ennetustööbüroodega, millede tööd juhtis ennetustöö osakond. Esimene suurem ühistegevus oli projekt „Kodu tuleohutuks“. Kui ennetustöö alguses oli ennetustöö vaid ennetaja teha, siis täna on ennetustööga kaasatud kõik päästeteenistujad ning laiahaardeline koostöövõrgustik partnerite näol. Päästeamet on muutunud reageerivast ennetavaks organisatsiooniks ja ennetus on muutunud Päästeameti üheks põhivaldkonnaks.

Päästetehnika areng

Päästeameti varustatuse tase püsib kolmel sambal – 1990. aastate algusest pärit nõukogudeaegne eritehnika, teiste riikide abi ja alates 2000. aastast Euroopa Liidu struktuuritoetuste fondid.

Oluline pööre toimus, kui tekkis võimalus tellida vastavalt Eesti vajadustele sobivat päästetehnikat, 1997. aasta oli ajalooline, kui esimene uus päästeauto saabus Tallinna Tuletõrje – ja päästeametile. 2007. aastal valmis koostöös Poola firma Wawrzaszek ISS 20 uut päästeautot.

Euroraha abil läks 2017 aastal vahetusse pool kogu päästetehnikast – kokku sai Päästeamet 83 päästesõidukit – 46 põhiautot, 26 paakautot, 8 konteinerautot ning lisaks kolm ATV-d.

Alates 2013 aastast on päästekomandod varustatud infrapunakaameratega, tänu millele suudetakse päästa inimesi 10 korda kiiremini kui varem.

Päästeameti tehnikapark on viimastel aastatel kiirelt arenenud: soetatud on uued autod, aga ka droonid, mida kasutatakse nii põlengutel kui ka demineerimistöödel ja sündmustel kannatanute otsimisel kasutatakse termokaameraid Päästeametil on täna üle 600 sõiduki ja erineva päästetehnika liigi, millest 295 on päästeautod.